Võilille märkimisväärsed mõtted

Suhetest ja iseendast.

2011-09-12T09:49:00.003+03:00

Mis ma siis mõtlen..
Mõtlen seda, õigemini vahepeal avastasin seda, et vahepeal täitus aasta aega single olemist ja u. kuu pärast täitub aasta aega üksi elamist. See aeg on olnud minu jaoks tohutult oluline. Esiteks on muidugi olnud meeletult palju aega iseendale, enda keskkonna loomiseks, on olnud võimalus õppida uuesti iseendaga olema ja seda ennast armastama. Sest tuleb tunnistada, et alguses ei osanud ma mitte kuidagi olla, ei osanud midagi teha kuni selleni, et ei osanud üksi magama minna. Nüüd oskan ma väga hästi üksi magada ja isegi kui vahel satub keegi teine mu kõrvale, siis on see ühelt poolt tohutult hea, kuid teiselt poolt täiesti harjumatu ja järgmine öö on jälle nii hea ise olla, enne magama minekut omi mõtteid mõelda.

Üldse, olen ma avastanud, et üksi olles olen ma rohkem mina ise. Sest enne olin ma enda kaotanud ja mõtlesingi, et olen selline mõttetu olend, kes ise ei oskagi olla ja ise ei leiagi endale tegevust. Aga selle aja jooksul nüüd olen ma esiteks leidnud enda üles, saanud rohkem teada, mida ma tahan nt järgmiselt suhtelt ja mida tegin valesti/õigesti eelmises suhtes. Ilma selleta ei julgeks ausalt öeldes uude suhtesse minna, sest ma teeks ikka kõik samamoodi kui enne. Aga seda pole vaja.

Üleeile käisin sõbrannaga kohvitamas ja tuli välja (lisaks muudele aspektidele) veel üks asi, miks ma oma eelmist suhet ei tahaks ja miski, mille tõttu see sõbranna praegu pidevalt kannatab. Nimelt nutmine. Ma ei oska ausõna kokku lugeda kui palju ja kui sagedasti ma aasta ja rohkem tagasi nutsin. Ja ma arvasin, et asi on minus, et mina olen imelik. Aga nüüd tean, et see oli kogu situatsioon, mis seda tekitas. Sest praegu ma ei nuta. Nutan väga harva ja kui siis pigem mingi positiivse asja pärast, sest emotsionaalsus ei ole minust kuhugi kadunud.

Ma arvan, et see on meeldetuletus kõigile: kui keegi paneb teid üks hetk rohkem nutma kui naerma, siis tuleb midagi ümber mõtelda, sest võiks ju vähemalt mõtelda, et teise inimese ülesandeks on mind eelkõige toetada ja minus välja tuua just see, mis on positiivne.

2011-04-03T20:47:00.002+03:00

Kõndisin täna üle pika aja raamatupoes ringi, tavalise riidepoe tuuri asemel ja sealset õhku hingates tekkis tunne, et ma tahan sinna tagasi - nendesse raamatutesse, nendesse mõtetesse, üldse mõttekamasse eksistentsi, sest see tundub kodune. Kodune ei tundu välisele tähelepanu pööramine (mida viimasel ajal liialt palju on olnud) - soeng, riided, smalltalk, peod, bürokraatlik töö jms. See pole üldse mina. Tahaks üle pika aja saavutuse tunnet ja lähim viis selle saamiseks oleks MA töö kirjutamine (juba see kirjutamise protsess ise annaks nii palju puudu olevast mõttest tagasi, tahan selle käigus uuesti iseennast avastada). Tahan lebada raamatute keskel, võtta keskpäevaseid dushe, lugeda raamatuid nii, et võtan nad kõige suvalisema koha pealt lahti ja loen, tahaks end suvalisel hetkel päevas kaotada asendustegevustesse, millest parim oleks meeletu söömine ja näiteks eneserahuldamine, sest see annaks paremini kui ei miski muu voli kesk kõige produktiivsemat tundi magada ja veel natuke magada. Pelgalt söömine seda voli ei annaks, oleks ikka süümepiinad, miks ma juba söögist saadud energia ajel ei kirjuta. Aga tahaks tegelikult kirjutada ka nii, et seda kirjutamist naudiks ja ei olekski vaja süümepiinu tunda, sest kirjutamine tuleks ise, ilma sunnita ja kui ka alati ei tuleks, poleks hullu. Mulle tundub, et asi, mida ma kõige rohkem tahaks, oleks aeg. Lihtsalt seda, et oleks aega iseendaga olla ja mitte olla nii, nagu tavaliselt tööpäeva lõppedes, kus ei oska teha muud kui vegeteerida. Vaid tahaks, et saaks iga hetke nautida ja mitte kaotada.

Üle pika aja paar sõna

2010-08-11T09:25:00.003+03:00

Mul on selline tunne, et põhjuseid mitte kirjutamiseks on päris mitu. Esimesel hetkel tulevad pähe järgmised: 1) toimub liiga palju asju, mis hõlmab suurel hulgal emotsioone ja seda kõike piiratud ruumi, piiratud sõnades edasi anda tundub väga raske 2) on asju, millest avalikus ruumis rääkida ei taha (olgugi, et need võivad olla tähtsamad kõigest) 3) ma ei satu arvuti juurde tavaliselt vahetult pärast sündmust, pärast aga on emotsioon juba hägusem ja kirjutamistuhin seega ka vaibunud. Tegelikult aga võib ka selline kirjutamistuhin kirjutamist ennast segada, sest mõtted on hajusad ja segatud.

Mõned hägusad mõtted siiski. Suvi on olnud tõeliselt mõnus, võin kindlalt öelda, et viimaste aastate parim suvi. Pole aimugi, kuidas on juhtunud nii, et ma enamuse ajast täielikus zenis olen endaga ja inimestega enda ümber. Ilmselt on aidanud ka eemalolek Tartust, mis omakorda on andnud aimu sellest, kuidas võiks olla ja et oma igapäevaelu peab muutma, sest ma olen nii lihtsalt õnnelikum. Ja õnnelik peab olema. Isegi et muutused on tüütud ja tihtipeale seepärast neid ei tehta, aga sellega ühes tuleb vabanemine ja selle maitse tundub liigagi hea. Suves on olnud palju inimesi, kes hoolivad ja armastavad, palju looduses olemist, kirjeldamatult palju naermist, uusi kogemusi, pakkimist ja reisimist-reisimist ja pakkimist, vees meritähe tegemist ja ujumist-ujumist-ujumist, rohu sees lebamist, sigaretti ja prantsuse siidrit, laulmist ja õla peal tukkumist... see nimistu võiks minna lõpmatusse.

Neis asjades on täpselt nii palju tundeid, mida ma tean, et praeguse elukorraldusega kuidagi kätte ei saa. Aga Tartu on muidu hea. Tartus on rahu ja pargid, kust hommikul tööle või kooli minnes läbi jalutada, mõni sügavalt hinge läinud sõber/kursakaaslane, ülikool, millega ma tohutult rahul olen olnud ja palju muud kirjeldamatut on siin. Sellegipoolest läbivad mind ülepäeva mõtted sellest, et mis oleks kui elaks hoopis vahelduse mõttes Tallinnas. Tunnen, et just sealseid inimesi vajan praegu enam kui midagi muud ja tean, et sügisel tuleb muidu jälle kaugenemine kõigest, mis seal on. Paratamatult ei jõua liiga tihti kahe linna vahel kärutada. Siis tuleb muidugi mõtelda, mis saab tööst ja kuidas ma teises linnas täpsemalt eksisteeriks. Oleks vaja tööd ja kodu, sest vanematega maade jagamiseks mul jõudu ei jätku ning ilmselt on elatud juba liiga kaua omaette, et taas Rüütli tn-le kolida. Kes ütleks, mis on õige tegu? Mina ei tea. Ja see vist ongi viimase aja raskeim küsimus. Aga et mitte liiga palju mõtelda, saab end vahepeal muusikasse kaotada ja muusikaga ühes tuleb ka vabanemine, muusika viib ära ja muusikaga ühes ei pea mõtlema sellele, mis on, vaid võib mõtelda sellest, mis võiks olla või üldse mõtelda end olemisest eemale. Täpselt seda ma nüüd teengi.

Ja täpselt nii suvalises kohas jääb postitus pooleli, sest sõnad enam ei tule. Tuleb muusika.

2010-04-29T16:52:00.001+03:00

Homme on mul magistriseminaris ettekanne, mida olen siin teinud kõik viimased päevad - olnud nendes teemades, Derrida'ga ühes hinganud ja kõike muud. Põhiline küsimus on: kuidas hoiduda rääkimisest? (kuidas hoiduda rääkimisest differance'i abil ja kuidas hoidub negatiivne teoloog). Kaks erinevat hoidumist. Pikemalt sellest siin hetkel pajatada ei jõua, kuna kirjutatud on sellest juba lehekülgi ja lehekülgi. Aga nagu eelmisegi magettekande puhul, potsatas vahetult pärast ettekande ärasaatmist mu postkasti kiri Leo poolt. Ja nagu eelminegi kord, sain ka seekord esiteks natuke kiitust, et on tegu huvitava ettekandega ja siis viite heale kirjandusallikale, mida võiksin sirvida. Ja täiesti lõpp! See on kõike seda, mida ma tahan ja mida mul vaja! Ja seda raamatut kiibitsesin juba aastaid tagasi poodides puhtalt kaanekujunduse pärast juba. Aga raamatut pole muidugi kuskilt poest saada, nii et pean vist autori enda poole pöörduma. Igal juhul Hasso kirjutab nii:

Substantsi teoloogiline maagia
«Maagiline müstiline keel» on raamat, mis ei saa lihtsalt eksida muu kirjanduskriitika vahele. Tal peab olema tagajärgi, mis küllap saavad varsti nähtavaks.

Ei tea ühtki teist kirjandusteooriasse puutuvat raamatut, mida viimastel aastatel oleks nii innukalt oodatud kui Jaan Unduski oma. «Unduski kogu» oli saanud legendiks juba enne, kui autor üldse asus kokku panema selle käsikirja; viimaks ei usutud enam, et niisugune raamat üldse saab teoks, ja nii oli «Maagiline müstiline keel» ilmudes ikkagi üllatus.

Üllatusmoment säilib ka siis, kui asume raamatut lugema, teades, et sealt leiab eest hulga varem ilmunud käsitlusi. Undusk on valiku teinud nii, et raamat kujutab endast mitmetahulist tervikut: järjestikku lahtirulluvad peatükid näitavad aina uusi aspekte samast keelelise substantsi teooriast, mida tunneme juba aastast 1994, kui Undusk Akadeemias nr 3 ja 4 avaldas oma «Keelelise substantsi põhikujundid». Nüüd on sellest saanud raamatu 2. peatükk, millesse koondub kogu ta teoreetiline tuum.

Unduski teoreetilise lähtekoha saab kokku võtta suhteliselt lihtsalt: keeleline substants on keeles sisalduv miski, mis tegelikult keelele eelneb, kuid milleni me päriselt jõuame alles siis, kui keelelt on ära võetud kogu tema tavaline instrumentaalsus.

Seda äravõtmist nimetab Undusk ise «vakatamiseks»; vakatamine eitab tema meelest keelt kui märgisüsteemi, vastandub sellele ja loob vaikuse, mis on substantsiaalne ja iseenesestmõistetav (viimased kaks on Unduskil sünonüümsed mõisted).

Sõnadega loodud vaikus

Selline vaikus pole mõistagi lihtsalt vaikus (negatiivne vaikus, hääle puudumine), vaid ta on sõnadega loodud, keeleliselt laetud vaikus (positiivne vaikus, hääletuse enese hääl). «Vaikus, mis ei oleks lausutav, omandaks paremal juhul taustkujutelma väärtuse, filosoofilises mõttes keskne on aga sõnasse kätketud vaikus,» resümeerib autor ise lk 80.

See on «vaikus kui keele hingeõhk», mitte kõneleja puudumise, vaid tema rahuliku hingamise vaikus - hingeline puhkus, hinge hingamine. Palve, luule, spirituaalne refleksioon: mõelgem hingamise seostele eesti keeles niihästi puhkuse kui hingega, ja eks ole «vakatus» ju sisuliselt enam-vähem sama mis «vagadus» (Wiedemannil ongi wagadus kõigepealt «Stille, Geräuschlosigkeit», wakatama aga tõlgib ta «still werden, sich beruhigen»).

Siit koorubki välja Unduski raamatu teine ja põhiline üllatus: see pole ainult keele ja kirjanduse, vaid ka omamoodi vagaduse teooria.

Unduski arutluste tähtsamaks viitekeskmeks on teoloogia, kõik mis ta mõtleb luulest, keelest ja kirjandusest, jõuab lõppkokkuvõttes teoloogia juurde tagasi. Teoloogiliselt vaatleb ta filosoofiat (Nietzsche, Derrida, Lévinas), stalinistlikku ideoloogiat (Smuul) ja koguni anarhismi («Anarhist kui müstik», 8. ptk).

Esimese peatüki esimeses lauses öeldakse üsna katoliiklikult, et siia raamatusse koondatud esseed «esindavad kõik ühte ja sedasama teoreetilist illuminatsiooni» (lk 9, minu kursiiv), ning õigupoolest on see illuminatsioon saatesõnas juba formuleeritud: «Raamatu juhtmõtteks on, et iga inimliku märgisüsteemi (keele) perifeerias saab teoks maagiline kontakt süsteemivälise olemisega.» (lk 7).

Teoloogiale truu

«Maagiline müstiline keel» on niisiis esimene moodne kirjandusteooria eesti keeles, mis lähtub teoloogiast ja jääb teoloogiale truuks. Ta on tegelikult märksa teoloogilisem ka mõnest ärkamisaegsest katsest, mille puhul seda ometi võiks eeldada (näiteks Bergmanni «Sõnakene luuldest», 1878, millele Undusk kunagi on viidanud ja millel justkui oleks «Maagilise müstilise keelega» isemoodi põlvnevusseos saja kahekümne aasta takka).

Hetkeks tekib kiusatus öelda, et see on meil üldse esimene algupärane kirjandusteooria - mis osalt ehk olekski õige, kui võtame arvesse, et Undusk ei taotle teoreetilist hõlmavust, vaid ainult ühe teatava teoreetilise nägemuse edasiandmist.

MINA OLEN NAUDINGUS. JUBA PUHTALT SELLEST ARVUSTUSEST ENDAST.

2010-03-11T13:51:00.002+02:00

"Mõjub kurioosumina, et olukorras, kus Haigekassa ei kompenseeri täisealiste ravist ühtki senti, küsib hambaarst teid visiidile võttes siiski isikukoodi, kuna "Haigekassa nõuab seda". Mis õigus on Haigekassal midagi nõuda, on mulle mõistatus, kuid tähtsust sel pole, sest eestlased on nõus neid andmeid andma. Eestlased on alati kõigega nõus".

Lõik Ekspressist siis. Ja ma ei saaks rohkem nõustuda. Eestlased on kõigega nõus, tõepoolest. Ei minda tänavatele oma õigusi nõudma, ei avaldata arvamust, vaid lihtsalt süüakse kõik vaikselt sisse ja kirutakse. Oodatakse paremat aega. Aga midagi ei tehta. Kui küsida, et miks mina siis midagi ei tee, siis 1) ma pole loomult selline aktivist, kes sellise asja enda peale võtaks 2) kui ma üksi läheksin ja tunnetaksin samal ajal seda, et eesti rahvas on samamoodi vagur ja tagasihoidlik edasi, siis mis kasu on minustki...

Ühesõnaga, tunnen end taas, nagu olen seda alati tundnud, väga vähesel määral eestlasena.

2010-02-26T10:32:00.002+02:00

Aga eilne õhtu oli üks parimaid üle pika aja, mulle vähemalt tundub nii. Selles õhtus oli tohutult palju emotsionaalsust, üksteise hoidmist, tantsimist, siirast naeru ja taipamist selle kohta, et Tartus on inimesi, kes niivõrd palju korda lähevad ja ma olen õnnelik, et on nii. Tartusse on tekkinud täiesti isemoodi reaalsus, hinnatav sama palju kui see, mis Tallinnas on. Seetõttu on vahel ka raske nende kahe reaalsuse vahel liikuda, raske nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid tunne, et liikuma peab. Ühelt poolt, küll on lihtne inimestel, kes kuuluvad iga liikme ja sabaotsaga vaid ühte reaalsusesse, kuid teiselt poolt võib-olla annab see mingi lisaväärtuse ja teistmoodi hingamise, see kahe reaalsuse vahel liikumine. Võib-olla on see miski, mis hoiab inimest värskena.
Igal juhul, andis eilne õhtu nii palju seda, mida vajan ja eks nüüd saab mõndadele asjadele sügavamalt järele mõtelda, mõtelda selle üle, mida tegelikult tahan ja kuidas olla võiks. Aega on, aega on praegu päris palju. Vähemalt suveni. Siis tuleb üks mu parim sõber Tartusse tagasi ja on üldse ilmselt teistmoodi aeg.
Punkti pani eilsele õhtule üllatav Illegaard, kus Ott Sepp ja some other dude plaate mängisid ja kõlas vaid 90ndate põhilugusid. See oli nagu ekstra minu kõrvadele korraldatud pidu, kuid läks peale ka kõigile teistele. Ja dj-d paistsid end hästi tundvat. Siinkohal võin ilmselt ka välja kuulutada,

ET minu sünnipäev saab olema 90ndate teemapidu. Konkreetsemat stiili või nii pole veel välja mõtelnud, aga kindel on see, et läbi terve õhtu-öö-hommiku kuuleb vaid aegumatuid 90ndate hitte ning sekka ka alternatiivsemat laadi 90ndaid!!

Jutulõng sai hetkel otsa, aga soovin teile kõigile hoolivust ja üksteise hoidmist nii, et paitab hinge. Miski pole parem kui see.

2010-02-08T21:45:00.002+02:00

Täna olen inspireeritud ühest delfi artiklist, nii veider kui see ka pole. Pigem olen ilmselt inspireeritud sellest, mida ja kuidas La Roux väidetavalt ütelnud on (olles tõlgituna eesti keelde, jutumärkides):

"....Ma tunnen, et ma olen võimeline armuma teise inimesesse. Ma ei tahaks öelda, et ma olen biseksuaalne, ma olen lihtsalt seksuaalne."

See on midagi sellist, mis on lähedane minu (kunagistele) mõtetele. Ja minu meelest on selline mõtteviis tohutult vabastav. Igati normaalne on mõtelda, et ma armun/tahan mingit inimest, mitte tema sugu. Mulle ju meeldib see inimene sellena, kes ta on ja ma ei oskagi aru saada, kust maalt jooksevad siia sisse inimese suguorganid. Muidugi mõista teatud maalt on see ikkagi oluline. Kui mulle ikkagi meeldib pigem peenis kui vagiina, siis valin seksuaalse akti tarvis neist esimese, kuid teistel tasanditel ei mängi sugu küll niivõrd olulist rolli. Seda väites ei pea siit välja lugema, et oujee, Eva tahab nii mehi kui naisi. Ma siiski eelistan esimesi, kuid ma tahan lihtsalt ütelda, et minu meelest ei saa kunagi midagi välistada. Ja rangeid piire on kuidagi totter tõmmata. Nagu kardaks midagi.

In other news: Tallinnas oli üks parimaid ja võib öelda huvitavamaid nädalavahetusi. Sai oldud perekonnaga (keda aina enam hindan) kui ka jõudsalt väljas käidud ja ma kaldun endiselt arvama, et spontaanselt tehtud otsused ja minemised on need parimad. Ning üks silmapaar on mul endiselt meeles, huvitav kuidas mõned inimesed võivad nii kohmetuks tegevalt, kuid intensiivselt mõjuda.
Ja Tartu ikka jätkub oma E-R graafikuga. Päeval olen tööl ja õhtul (nüüd kui sess läbi) kukun esimese asjana paariks tunniks voodisse ja ei hooli põrmugi sellest, mis selles rusuvas talvises maailmas toimub.

2010-01-22T14:39:00.002+02:00

I must be a fool to love you like crazy for so long
Inese "Illusion of the happinness" kirjeldab mu elu kohati, sellistel hetkedel kui eile õhtul, paremini kui ei miski muu.

2009-12-09T16:15:00.002+02:00

Viimasel ajal on mu raamatukokku lisandunud kaks raamatut: Derrida and Negative Theology ja seksopeedia. Esimene teadagi seotud juba mainitud magtöö teemadega, peakski hakkama lähemalt tutvuma ja teine puhtalt isiklikel põhjustel ostetud raamat. Nimelt, leidsin ma sellise raamatu Apollo soodusmüügist, uurisin, tundus asjalik ja kui võib öelda erutav ja siis ma mõtlesin, et tegelikult mul ju polegi ühtki seksiga seotud raamatut, isegi mitte oldschool oma. Niisiis nüüd võin uhkelt öelda, et ka selle teema alt võib mu raamatute kogust/hunnikutest/riiulitäitest midagi leida :) Vähemalt tean, mis mu tänase õhtu kirjandus on.

2009-12-07T22:08:00.004+02:00

Üle väga pika aja annan märku, tean. Ja tundub, et ma kirjutan siia jälle midagi sarnast, nagu eelmise sessi ajal. Ehk minu lähiaja graafik, mille sisse on loomupäraselt arvatud juba ka E-R töö 9-16 (kui välja arvata õppepuhkuse nädalad, mida ma jõudsalt kavatsen hakata välja võtma), trenn!, reedeõhtused Ilegaardid:

* 8-12 dets. püüan viimaks kirjutada valmis oma III spetsialiseerumisaine: teemaks dekonstruktsiooni ja negatiivse teoloogia ümber vaatamine, defineerimine, omavaheline suhe. Hoopis teine pala kui baktöös, kuigi ei pruugi nii näida. Aga ma tunnen, et mu silmad on Derrida suhtes alles praegu avanemas, enne oli palju valesti mõistmisi. Sellest arendan ka osalist kriitikat kriitika suhtes, mida ta ise on mõningate autorite suhtes avaldanud. .
* 13-16 dets. 5lk essee/referaat I teadusfilosoofia, täpsemalt keemiafilosoofia, täpsemalt ceteris paribus seaduste teemal
* 16-1.jaanuar IV spetsialiseerumisaine kirjutamine, aluseks teos Derrida and Negative Theology, kus ka avastusena kaks tema väga mõjukat esseed
* 6 jaanuar Vaimufilosoofia ja fenomenoloogia eksam
* 13 jaanuar essee/referaat II teadusfilosoofia, teemaks flogistoniteooria
* 14-1 veebruar V spetsialiseerumisaine...teemaks KÜSIMÄRK

SESS LÄBI! Congratulations, Eva....to the future that hopefully is going to be.

In other news:
Kuna tervis suht nõrk, s.t. lihased valusad, ränk rauaaneemia, energia puudus, olen asunud missioonile. Missioon algas mõni nädal tagasi regulaarse 2x nädalas trennis käimisega (ma jumaldan pilatest!), rauavedeliku joomise, loomaliha, peedi ja pähklite söömise ja immuunsüsteemi tugevdamisega nii palju kui suudan. Parem oleks, et ma mõne aja pärast energilisem oleksin. Sooviks, et oleks nii, et isegi kui on talv, tunneb aeg-ajalt positiivsust nagu kevadel või veel enam, suvel!

Mõtisklen oma elukorralduse üle nii ja naa ja kolmandatpidi, suhteliselt igapäevaselt. Nagu hommikusöök, käib ka see mu päeva kohustusliku osa juurde. Vähemalt ei oska ma sellest mõtlemata jätta. Eks vaatab, mis saama hakkab.

Ja tegelikult, muidu, pole väga häda midagi. Olen rahul, et tegelen iseendaga, pööran tähelepanu. Ja tegelikult olen aeg-ajalt täitsa väga rahul ka oma töökohaga, ülikoolis pole mitte paha töötada.

Varsti Tallinnas.

2009-10-19T10:27:00.002+03:00

Kerge rutiin saadab mu päevi. Vahel tekitab see turvatunnet ja soojust (eriti talvel), kuid peamiselt on ikkagi kummaline, et isegi sõprade/kursusekaaslastega aja veetmised tunduvad kohati rutiinsed. Ei, mitte halvad, aga lihtsalt kuidagi etteaimatavad (ilmselt ei aita siinjuures ka see kui on välja kujunenud üks kindel nädalapäev, mil kokku saadakse, vahel ka muudel päevadel, kuid üks päev on kindel). Ja muidugi töö tundub rutiinne ja arvuti taga klõbistamine tundub rutiinne. Hommikul tööle jalutamine tundub rutiinne, kuid siiski üldsegi mitte nii rutiinne kui Tallinnas mööda Narva maanteed kooli jalutamine. Vähemalt on Tartul midagi ilusat pakkuda, seda eelkõige parkide näol. Tunneb, et isegi kui on kiire, on aega hetkeks taevasse vaadata, pargis seisatada ja mõtelda, et see ümbrus, see kõik on ju ilus.
Ja muidu olen ma avastamas, et ma olen ikka üks sotsiaalsust vajav isend. Nädalavahetused Tartus möööduvad tihtipeale igavuse tähe all. Mõtlesin just eile, miks see nii on. Ja tundub, et seepärast, et Tallinnas tähendas üks vaba päev ikka seda, et kellegiga oldi koos, kasvõi jalad seinal, aga koos. Siin Tartus pole mul päris nii, et iga päev on kedagi, kellega spontaanselt kohtuda. Ja noh, minu elukaaslane on üks ebasotsiaalsemaid inimesi, keda ma tean. Seltskonnas võib jääda teine mulje, kuid igapäevaselt veedab ta vähemalt pool päeva kuskil oma mullis ja minul sellest just oma n.ö. igavushetkedel kasu pole. S.t. on tunne, et olen üksi kodus, kui tegelikult olen kahekesi. Nõndaks siis.
Tööpäev jätkub.

2009-09-24T18:40:00.001+03:00

Kuulata Spice Girls'i ja tuju läheb heaks.

2009-09-19T13:34:00.004+03:00

Mul palju pole öelda. Ütlen vaid seda, et olen Tallinnas, hommikut saadab kustumatu Jimi Hendrix (keda me isaga hetkel fänname) ja vabadustunne. Lasin veel voolata ja sain puhtaks, terve päev on ees ja lihtsalt hea on. Veel avastasin, et (kuna plaanin ülejärgmine nädal nädal aega Tallinnas veeta) EHI-s on trobikond seminare, mis huvi pakuvad ja mulle tundub, et istun terve selle nädala neis seminarides. Tunniplaani avastused on näiteks -Existential Phenomenology- (mida annab mingi tundmatu võõrapärane nimi, aga ongi põnev), -Nihilismiprobleem filosoofias ja kirjanduses- (Leo Luks ofkoors) ja muidugi mõista -Endast välja- (teadagi kes) ja kindlasti leiab veel midagi, mida peaks manustama. Mäuhh, hingel hakkab hea. Meenutan mõnusat omamoodi neljapäeva ööd ja veinimaitselist reede õhtut ja lähen siit leheküljelt jälle eemale.

EDIT: Jah, tuli meelde veel üks heamaiguline asi - Erikursus: kultuur, keha ja iha- Kuidas saakski vastu panna?

2009-08-12T20:17:00.001+03:00

Tere

Minu uus muusikaarmastus KÜLALISED. Vaikselt kuulan (või pigem jämmides kuulan) myspace'ist ja ootan homset kontserti. Maitsev. Ja kõik nende pakutav on maitsev, poleks arvanud. Kõht saab täis.

2009-07-31T13:46:00.002+03:00

Ma tõstatan põgusalt küsimuse seksuaalsuse kohta. Ei hakka pikalt keerutama, vaid mainin mõningaid märksõnu: seks, orgasm, eneserahuldamine, suhu võtmine, sperma jne. Sõnad, mis tekitavad, hoolimata nende loomulikkusest, inimestes endiselt ja ilmselt alati ebamugavust. Paljud võivad väita, et mitte (sellise alatooniga nalju, märkusi tehakse ju igapäevaselt, vestlustes sõpradega ja mujal). Kuid needsamad märkused ja naljad, millega kunagi tõeliselt asja eneseni ei jõuta (kobatakse siiski arglikult ja ümber nurga), näitavad just nimelt seda, et tegelikult pole sel teemal rääkimine inimestele mugav. Ometigi on seks osa meie kõigi elust, vähemal või suuremal määral. Eneserahuldus kui ilmselt parim viis oma keha tundma õppimiseks, sellest lähtub kõik ülejäänu (kuid selle üle alati naerdakse, pilgatakse juba selle sõna enese üle), suhu võtmine kui midagi, mis on juba ammu tuntud kui Kõige Rõvedam Asi, naised jälestavad ja nii ongi üldlevinud teadmine, et see on miski, mida mingi hinna eest teha ei tasu, pettumine on ilmselt suur, minu järgi täiesti vale arusaam. Isegi sünnitus, mida naine peab kartma kui tuld. Eile õhtul tuli just jutuks, kuidas naistele antakse sellest niivõrd vähe paikapidav impressioon, unustades selle võimaliku ilusa elemendi, ainulaadse kogemuse. Niisiis, miks ollakse niivõrd kinni, pelglikud? Meie oleme need, kes on teinud paljudest inimese seksuaalsust puudutavatest teemadest tabu, nüüdsel ajal võib-olla vähem kui varem, kuid parem on ikka kui midagi pole kunagi näha ega kuulda, oleks ju piinlik. Miks inimesed ei anna endale võimalust sellest täiesti vabalt mõelda, see muutes paremaks kõik, mis seksuaalsust või intiimelu puudutab...

2009-06-27T13:57:00.002+03:00

Paar märkust:

Ma tahaks teada, paljudel inimestel on kas msn'is, orkut'is, facebook'is, twitter'is, blogides või mujal ilutsemas kurikuulus tähekombinatsioon R.I.P (teate küll kes) - Kas see mitte ei väsita juba ära? iga kuulsuse (või ka lähedase tuttava) surres kasutatakse oma tunnete väljendamiseks just nimelt seda, ei tundu just kõige siiram. Kas tõesti pole olulise inimese kaotuse puhul muud öelda või võtab R.I.P selle kõik kokku, annab tunnet kõige paremini edasi....? Kummaline ja mittemidagi ütlev.

Olles töötanud paar päeva ülikooli all, tehes tähtsat asjaajamise tööd, tunnen juba praegu, kuidas minust on saamas E-R tööinimene, kes reede õhtuti esimesel võimalusel pubisse jooma tuhiseb. Muidugi kui kutsutakse, saab veel vähem ära öelda või ümber mõelda. Veel enam, kui kutsutakse just siis kui endalgi säärane mõte peast läbi käis. Hullem on see, et saaga jätkub täna. Tüüpilise kontoriroti nädalavahetus. Muidugi Enel suutis mind juba hirmutada tõsiasjaga, et varsti avastad end samamoodi käitumast ka nädala sees. Siis kui töö enam niivõrd ärevust, väsimust või paanikat ei tekita.

Veel sellest, et täna lõppes minu jaoks ametlikult kevadsemester. Sess viimaks läbi. Saabki veeta pisut teistmoodi aega, teistmoodi reaalsuses. Tunnen aina enam ja üha uuesti, et kool ja töö ei sobi kokku. Nii on hea mõelda, et seda tööd teen ma lepingu alusel vaid septembri lõpuni (muidugi seda juhul kui ma nii kaua vastu pean ja midagi vahepeal kihva ei keera).

Aga jah. Muud vist polegi. Asetan jalad taeva poole.

2009-06-08T22:06:00.001+03:00

BTW: Püüdsin oma blogile viimaks välislinke lisada, kuid selle kohutava html-i teksti sees läksid silmad reaalselt krõlli ja valusaks. Ilmselt ei saa te kunagi teada, mis toredaid kohti ma vahetevahel lugemas käin. Mis siis ikka. Silmad puhaku.

2009-06-05T22:16:00.003+03:00

Tantsin Lykke Li biiti. Hämmastav rootsi neiu. Avastan Sia uut plaati. Ja mõtlen, kuidas võiks kunagi elada. Kindlasti tundub see filmides palju vägevam, aga ma tahaks oma katusekorterit-stuudiot, kus oleks palju loomist. See oleks segu kohvilõhnast, juhuslikust maalimisest, kirjutamisest, ausast olemisest ja seksist, tantsimisest ja iizi-võtmisest, sigaretist, alasti kehadest ja aknast kostuvast tänavamuusikast ja trashist. Võiks olla palju päikest, aga kui oleks vihm, saaks kuulata aegumatut Billie Myers'i "Kiss the rain"'i (nagu kunagi tornis) ja vaadata alla inimestele, kes teeks kõik, et sellest vihmast ja meeleolust pääseda.
Mõtlen, et millest ma siis elaksin? Tööl peaks ka käima või tahaks keegi mind äkki mingite kirjutiste eest tasustada...? Mitte, et seda siiani oleks juhtunud. Aga minu meelest vähemalt kirjutan ma vahepeal kasvõi nii häid esseid, et võiks küll huvi olla. Mina tahaksin end, viimaks, pärast hüsteeriat ja üldist ebastabiilsust.
Ja sõbrad käiksid pidevalt külas, toimuksid hästi paljudel patjadel veedetud unustamatud õhtud ja päevased siestad. Ja korteri look oleks muidugi first class mixed with trash (kui te mõistate, mida silmas pean). Seintel oleks Pamela joonistusi, minu kirjutistest random lehekülgi (kusjuures, hea lampmõte, kuidas oma toa seinu täita), mõni ilus kangas (roosidega näiteks) Selline romantiline ja selle vastand kokkusegatud. Ja päikesevalguse osas oleks hea kui seda piisavalt tihti oleks, see annaks toa kollakas-oranžidele seintele veel enam ilmet. Roosa oleks ka kuskil.
Homme ootab aga ees teistsugune päev, mis pole veel üks neist katusekorteri päevist. Ootab ees Beauvoir, mis praegu üldse ei köida, sest tähtajad ei köida. Siiski siiski, jätkuvalt olen ma uhke oma Merleau-Ponty 11-lk essee üle (üle minu ootuste).

Ja varsti Tallinnas.

2009-05-30T12:40:00.003+03:00

Et kui te soovite teada, millist elu ma elan või mis mu päevi edaspidi täidab:

1-2 juuni: sissejuhatus filosoofiasse eksamitööde parandamine
6.juuni: Merleau-Ponty essee
sealt edasi hakkan kirjutama Beauvoir'i esseed
8.juuni: hambaarst
10. juuni: õpetamise praktika tarvis lugeda loengu pidamisest & Merleau-Ponty vestlus
11. juuni: EHI kaitsmised, olen Tallinnas
12. juuni: õe sünnipäev
12 - 14 juuni: teadusfilosoofia kodueksam
15. juuni: Beauvoir'i essee tähtaeg
18. juuni: Husserli vestlus Matjusega
kuni jaanini või nii: kirjutan uurijaseminari tarvis esseed

Soovige jõudu või tundke kaasa või kutsuge jooma või kõiki kolme

ehe emotsioon

2009-05-19T19:22:00.002+03:00

Minge pekki!
Ma pabistan end pisikeseks herneks oma magistriseminari ettekande pärast. Ma ausalt triivin mööda tuba ja ei suuda paigale jääda. Pole juhtunud kaua aega. Nagu kaitmisele läheks. Mismõttes nagu?!? Okei, lähen uut Konsumit avastama, peab zeni leidma.

2009-04-27T13:52:00.002+03:00

Mulle meeldib kui mõned asjad ei võtagi nii kaua aega kui algul tundub. Davidson'i seminari küsimustele sai jälle vastatud nii mõnigi tund varem kui selleks tegelikult viimane hetk on. Saab minna poodi pliiatseid ostma või jällegi "Kellavärgiga apelsini" muru peal edasi lugeda. Ja muidugi on siis veel ka see Merleau-Ponty, keda ma õnneks päris ära unustanud polegi. Lugemine lugemine lugemine. Kui olla selles rütmis sees, siis polegi lugeda nii raske. Kuigi ikkagi võin ma vahepeal vinguda, et miks algab iga hommik teadmisega, et täna peab kindlasti jälle vähemalt nii mõnekümmendki lehekülge lugema. Ja mõttega lugema. Niisama lugemine on lihtne, Burgessi lugeda on lihtne, sest isegi kui mulle iga fakt meelde ei jää, ei juhtu sellest midagi, üldpilt on ikka arusaadav ja ma ei pea selle eest kellelegi vastust andma. Vaba lugemine. Muidugi ilukirjandust lugeda on ikka ka hulka lihtsam (mis pole uudis), ilukirjanduse lugemine lihtsalt kulgeb. Tegelikult kulgeb ka lõpuks teaduslikuma kirjanduse lugemine, ainult selle kulgemiseni läheb vähemalt kaks-kolm lugemiskorda. Muidugi alati ei kulge ka kui on tegemist tõeliselt mõistetamatu asjaga, aga ma olen isegi uhke, et nii raskest autorist nagu Davidson, midagi aru olen võimeline saama, ilma, et vahepeal magama jääksin või sugar rush'i vajaksin.
Riputasin eile igasugused minule saadetud postkaardid üles (vähemalt need, mille Tartusse olen tarinud) ja nii ilus on vaadata. Ma hakkan postkaartide võlust aru saama, muidugi postkaart peab cool olema, ta peab mõjuma, mitte olema mingi olen-klassikaline-ilus-postkaart käkerdis, aga õnneks olen saanud igasuguseid iluilusaid. Ja nii nad siin ripuvad. Ja mina mõtlen, et kuidas küll mu sõbrad nii head on, et nad ikka mulle neid pildikesi saadavad, arvestades, et mina ei saada peaaegu kunagi. head sõbrad on mul. Ja mõtlen, et olles nüüd nende võlust rohkem aru saanud, võtan selle kombe ka ise omaks. Postkaartides on mälestused ja hetked.
Neljapäeval tulen Tallinnasse, et end koos sõbrannadega surnuks chattida või maal rämpsu põletada ja lõkkelõhnaline olla või niisama olla ja ilmselt jällegi lugeda. Tulen, et endast paremini aru saada, aru saada sellest, kuidas tahan olla. Tartust eemale on hea mõte. Kuigi ei teagi, kas see on Tartu või miski muu, millest eemale vaja, sest tegelikult, viimasel ajal on Tartu ilus. Tartu on kevadeti alati ilus. Ja täna algavad siin tudengipäevad, oleks mul vaid mingi suurem seltskond, kes kõik vaimustunult öölaulupeole sooviksid marssida. Nagu Tallinnas ikka kombeks on olnud. Vaatab, vast saab ka teisiti.
Igal juhul ei oska ma seda sissekannet jälle normaalselt lõpetada. Lõpetan niisama siis. Punktiga. .

2009-04-25T17:17:00.002+03:00

Viimasel ajal on parem kui vahepeal. Viimasel ajal on mõni loeng või tekst selline, mis isegi paneb mind huvituma. Matjuse ettekanne Husserlist pani huvituma, Merleau-Ponty "Indirect language and the voices of silence" tundus algul küll mingi eriline semiootika, aga tegelikult on hoopis midagi muud ja ausalt, parim tekst, mida ma üle pika aja lugenud olen. Raske lugeda, u. 4 lk 1,5 tunniga, aga no mõnus. Point on mõnus. Räägib keelest, keele õppimisest from scratch, kunstniku ja kirjaniku keelest, keelest, mis on määratletud (juba varem olemas) ja sellest, mida alles luuakse (ja mida alati seletada ei saa). Põnev. Ja ma ootan seda ettekannet, mis selle kohta tegema pean - kes oleks osanud arvata. Ma tahan juba kõike rääkida ja ilmselt ütlen lektorile, et seekord on nii, et ma tahaks oma jutu vähemalt mingi maani saada räägitud, siis võib vahepeal kommenteerida ja asju. Sest muidu ei saa, liiga palju on öelda. Mulle meeldib, et isegi, et ma pole mingit reaalset ettekannet kirja pannud, oskasin ma just kõva häälega täitsa sujuvalt asja esitada. Huvitav, kas seekord võiks proovida ilma maha lugemiseta? Ma arvan, et ma suudan seda.
Eile käisime filmil "Disko ja tuumasõda". Ausalt soovitan, ausalt saab nalja ja saab teada asjadest, mida nõukogude ajast ei teadnud - hästi tehtud. Sellele järgnes eriti sürr õhtupoolik. Alguse sai see laevade pommitamisega (mängime seda nimelt exceli vahendusel, kasulik) ning siis tahtsin ma mängida dzinni (hea kaardimäng kahele). Tuleb panna tähele, et ma kasutan sõnu "hea kaardimäng" jne....sest tavaliselt mind sellised asjad köitnud pole. Aga no nüüd, vähemalt eile küll köitis. Dzinn kestis 2h või isegi rohkem, täiesti insane, kogu aeg oli väga tasavägine seis ja ei saanud isegi magama minna, kuigi kell oli juba ligi 2 öösel ja uni silmas. Pidi mängima. Muidugi lõpuks napilt, väga napilt kaotasin mina, aga mäng oli korda läinud. So good.
Hommik oli ja päike oli ja võib öelda, et ootamatu ja kirglik ärkamine. Sellele järgneski Merleau-Ponty teksti ette võtmine, polnud paha plaan. Tõesti mitte. Ja nüüd, olles viimasel ajal tegelenud nii oma magistriettekande kui Merleau-Ponty kui Davidson'iga, ei tunnegi ma end eriti sitasti. Päris huvitav on ja pole mingit meeletut väsimust ka kogu aeg. Ilmselt c-vitamiini kuur aitab.
Nii ja nüüd ma lähen õue ja lasen end tuulutada, sest tekstidesse võib muidu liiga pikalt laskuda ja see pole tervislik.
Neljapäeval Tallinna ja ma juba täitsa väga ootan seda.

2009-04-09T10:06:00.003+03:00

On elumuutuste aeg. On. Ja see paneb mind tundma nii vabalt ja värskelt. On ju ikkagi kevad, mis siis, et vaid Hispaania talve moodi kevad. Päike oli agulis ja kivid taldade all ja natuke tolmu keerutab Tartu üles, mis käib mu meelest asja juurde. Suvel juba kuskil mujal, looduses on vaja olla. Ja sügisel kes teab kus. Homme teiega, mu sõbrad. Kavatsen võtta vaikselt, aga naudisklevalt. Ja mis kõik veel on ees... Keegi ei teagi, aga teadmatus pole kevades nii hull.

2009-03-31T17:27:00.002+03:00

Lugesin oma mõni kuu vanu postitusi ja kõige veidram avastus. Kui nüüd, eelmises postituses mainisin Sia't, naislauljat, kelle enda jaoks just avastasin, siis paar kuud tagasi oli Air'i ja Zero 7 peale keegi Anna K sedasama Sia't maininud. Ja see ongi nii hea, terve see plaat. Ja see on lähedane mõlemale mainitud koosseisule. Kui veidrad seosed vahel võivad tekkida...

2009-03-29T15:00:00.002+03:00

Nonii Davidson seminar, Davidsoni ettekanne. Pabistan end ma-ei-tea-kuhu. Hüsteeritsen. Tunnen, et ei tea piisavalt. Sõiman. Kuid siis rahunen ja mõtlen, et mina olen teinud kõik, mis võimalik. Olles lugenud teksti nädal aega järjest iga päev, aru saamata, mis Davidson'i enda jaoks tema final claim on, leian, et ju siis ei suuda ma seda teada. Suudan teada vaid teiste, Davidsoni tõlgendajate käsituses. Aga artikli enda viimane lehekülg on suht arusaamatu. Mis teha. Ma pole analüütik. Olen rahulolev, et täna pole veel see õhtu kui kõigi ees olema ja ilutsema pean, homse õhtuni on veel aega. Ja uued palderjani-humala ja ma ei tea mille veel tabletid on kotis valmis. Suudan olla normaalne inimene vaid tablettide või alkoholi kaasabil. Päris okei. Ja miski paneb mind Tartu filosoofiat kartma. Ma tunnen, et ma pole piisav Tartu jaoks. Midagi jääb puudu. Ma pole see, mida Tartu otsib. Nii on tunne, et peab end kogu aeg õigustama, alarmi seisund. Aga võib olla olen ma kõigest hulluks läinud ja kujutan endale asju ette. Seda mulle pidevalt öeldakse. Ainult, et minu jaoks pole see kujutlus. Ju siis ongi hullumeelse reaalsus. Olen oma reaalsuses ja peidan end üldiselt teatud reaalsuse eest muusikasse, telesarjadesse, LOST-i. Kuhu iganes, aga eemale. Eemal on hea ja ei tundu, et kõike on vaja kohe, pole kiirust ega hea muusikasse süvenemise korral pole hetkeks isegi seda hallust ja läga, mis Eesti kevadet saadab. Suhkur aitab ka sel puhul või ajutised ekstaasimomendid, mis tulevad siis kas suhkrust või rahuldusest. Kuulake Sia-t, selline muusikalist rahuldust pakkuv tiba kähisev naishääl.

2009-02-21T21:11:00.002+02:00

Viimasel ajal on kuidagi eriti zen, mis siis, et on olnud gripp ja pikad kodus istumised, mis päädisid eiteakust tulevate emotsioonipursatustega. Aga zen, sest ma tunnen armastust, iga päevaga kuidagi veel paremini ja teistmoodi. Iga päev on uus, uus armastus, mis on seesama armastus, aga uus. Ma viibin selles, viibin ja tunnen. Jah, kas armastus on tunne? Ma (me) ei usu, et seda saaks vaid tundena määratleda. See on tegevus, liikumine, armastuse pidev (taas)loomine, protsess. Või siis see kui oled teise jaoks valmis tegema kõige rõvedamaid asju, mida kellegi teise jaoks niisama lihtsalt ei teeks. Armastus ei ole lihtsalt olemas, see pole mis, vaid millegi tegemine, mingit laadi olemine. Muidugi tänase üksi kodus olemise päeva puhul võin mõtelda et armastus on vaid selline pisut tobe Tunne, millest enamused laulud räägivad. Täna olen see tüdruk, kes istub kodus ja unistab, kuulates kõige stiilipuhtamat female muusikat - räägime, mõtleme, unistame (oma) noormeestest, läbi nende lugude. Oujee.

2009-02-11T22:26:00.003+02:00

Oi aga mulle meeldib, et kui Tallinna saabun, võetakse mind vastu noolemängu ja parima tumeda õllega, mida joonud olen. Noolemängu jätkub, nii nagu ka õnne, sõbralikke nägusid ja veel rohkem õlle. Esimene tume õlu, mis mulle maitsenud on. Ja kuradi hea tunne on mängida mängu, kus ainsa naisena nii mõnusalt poistele ära paned. Oi kui hea tunne. Nagu Ulla oma blogis kirjutas: It makes you wanna be
Ja kuidas mulle meeldib, et selline tiba alkoholine olek jätkub ka järgneval päeval. Liiga purju pole ka ohtu jääda, sest vanemad kosutavad parimate, suurimate, lõppematute toitudega. Ja tibilike vestlustega, mida saab pidada emaga ja liiga paljugi filosoofiasse kalduvate vestlustega, mida saab pidada isaga, sellele lisaks veel glamuursed, filosoofilised ja kindlasti ka tibilikud jalutuskäigud neiu Doraga. Ja Harju mäelt üle päikeseliste katuste vaadates tundub, et kõik on võimalik, õhk on nii värske ja võimalusi nii palju. Ja mul on rahulik teekaaslane, kes annab võimaluse sellele kõigele mõelda.
Ja siis ma vahel kuulan vestlusi, kus ikka ei räägita nii väga avameelselt suhetest ja suhtlemistest, ja ma olen õnnelik, et mul on inimene, kellega ma praeguseks vist tõesti kõigest rääkinud olen, teisiti ei kujutaks ette. Mõnus avameelsus. It does make you wanna be

2009-02-02T16:02:00.003+02:00

Kuigi muidu on kõik hästi ja viimasel paaril päeval on juhtunud asju, mida minuga varem veel kunagi juhtunud pole, siis
nüüd pean virisema sessi-vaba aja üle. Ma ei oska endaga midagi peale hakata. Niisama niisamise päevad...kuidas need peaks mööduma? Jah, vahepeal on küll tore ja tegemist, aga mida kõik need päevad teha? Tallinnas käisin tööl (mida mul siin pole), hängisin oma seltskondadega (mida mul siin niivõrd pole), ja noh, muidugi, niisasin ka niisama, kooli ja töö vahepeal. Võib-olla ei oska ma enam niisata, kuna igapäevaselt kõrval olev inimene ei niisa pea kunagi ja see tekitab tunde, et peaks ka kogu aeg midagi tegema. Ja Genialistid on ka kinni mis kinni. Küla tunne.

2009-01-24T10:35:00.003+02:00

Armastus võib olla vahel raske, aga mulle meeldib see armastus. Mulle pole keegi veel kunagi nii palju hinge läinud, ma olen nüüd juba päris kindel. Ja kuigi selliseid asju pole nii väga mõtet netiblogis ütelda, ütlen ma seda täna, just sellisel moel.
Mustikamoosised hommikupannkoogid ja inimene, kes otsib läbi une lähedust kui on sind hetkeks kaotanud - see on see, mis loeb

2009-01-15T11:11:00.002+02:00

Ja nagu oleks kõik tehtud (sessi mõttes), aga siiski veel ei ole. Hoian pöidlaid pihus, et enda spetsialiseerumisained juhendajale ära saaks vastata. Ta peaks ju olema kind and loving.
Mis muidu? Muidu veedan jätkuvalt päevi, kus püüan osaleda projektis nimega "kooselu". Eraldi elu ei kujuta enam hästi ette, kuigi tulist vaidlust jätkub (nii nagu ka kirge). Ilmselt olen ma inimene, kes vajabki enda asju tuliselt, äärmuslikult, paanikat tekitavalt. Kõike peab olema tunda, elu peab olema tunda. Ja mulle meeldivad meie diskussioonid, nii tulised kui teistsugused. Mahedust on ka vaja ja kiisu-olemist. Selleks on olemas mahe india chai tee - mahe - just nimelt, mahe, kuigi samas vürtsine.
Äkki minust saab ka kunagi inimene, selline, kes suudab elus adekvaatsemalt osaleda, arvestades, et mul üks selline igapäevaselt kõrval on. Kuigi, pean tunnistama, et pilvedes ja mitte mõtlemistes ja poeesias olen nõus viibima alati, niikaua, kuni see mind kursilt täiesti maha ei vii.
Üks asi veel, mida siin viimasel ajal mõtlema olen hakanud on see, et korralikku naist minust ikka pole. Ma olen ilmatuma laisk ja üldse mitte nii koduperenaiselik kui üks naine vahel olla võiks. Imelikul kombel seda aktsepteeritakse ja tehakse vabatahtlikult (sest minu jaoks võtaks see kättevõtmine lihtsalt liiga kaua aega) mulle süüa. That is what I call caring. Köögis võib kohata ilu, kõht on jälle täis ja hea olla.
Võiks öelda, et Im doing just fine.

2008-12-25T20:04:00.002+02:00

Kuidas kirjutada esseed?
Ei, see pole selline postitus, kus te selle teada saate, vaid see on konkreetselt küsimus. Mina igal juhul kirjutan esseed salli kududes, ja uskuge, see sall on mõne tunniga juba päris pikaks veninud. Kudumisele pausi tegemine on enam raskendatud seetõttu, et lõngas on miljon kõige ilusamat värvi, mille vardale võtmist ma kogu aeg nii pingsalt ootan. Ja siis pean kuduma ju veel ühe rea, et näha, kuidas need värvid end salli sisse on kudunud. Sall on pehme ja hea ja selles sallis on palju mõtteid. Ma usun küll, et inimesed koovad sallidesse, sokkidesse ja mujale oma hinge. Hiljem käid sa ringi, ümbritsetud ajaloost, nendest mõtetest ja tundmustest, mis olid siis kui toimus kudumine. See protsess nagu ka iga muu loomeprotsess. Aga praegu meeldib mulle just selline loome, mis end mulle koheselt näidata oskab. Saavutuse tunne. Peaks kuidagi ka essee eneseni jõudma, kuid võib-olla läheb ka kirjutamine tänu kudumisele sujuvamalt ja värvikamalt. Olen, üheaegselt, kergelt häiritud ja kõige liigutatum sellest, et on olemas inimene, kes nii soojasid kinke teha oskab. Lähen koon veel ühe rea. Ütlen kogu aeg, et veel ühe. Kuid peale lillat on vaja jõuda ju roheliseni, millejärgselt kollast ära kududes on vaja jõuda roosani. See roosa juba piilubki. Oioi.

2008-12-14T22:53:00.004+02:00

Kuulan Rob Douganit. Olen möödunud aegades. Need on olnud ajad, aga need on minuga. Mõned hetked ei unune kunagi. Elu oli neli aastat tagasi ikka hoopis teistsugune. Mäletan, kuidas siis oli. Mäletad, Anni? Mingi aja algus oli siis, aja, mis praeguseks on lõppenud. Mäletan ülikooli alguse aegu, need on nii spetsiifiliste tunnustega kirjeldatavad. Eriti kui meie kunagisi postitusi üle lugeda. Selleks ongi vaja üles märkida olevikus tuntavaid tundeid, selleks, et neid saaks mäletada ja mingil veidral kujul uuesti läbi elada. Mitte, et oskaks sellist olevikku enam ette kujutada, tingimata polegi see vajalik. Aga see on võimalus viibida seal, nendes lõhnades, detailides ja just nimelt, Tundes. Mulle tundub, et olin sel ajal palju enam illusioonides ja mingis kirjeldamatus ebareaalsuses viibiv. Muutume ajaga aina ratsionaalsemaks. Elu muudab selliseks. Pole enam aega unistada. Ma ei mäleta, millal oli viimane kord kui sai inimesega läbi viiruki suitsu, kaugusesse viiva muusika, lõppematute vestluste olla, ilma vähimagi teadmiseta homsest. Homne ei painanud kunagi. Hetk oli selleks liiga hea ja kõik sujus. Nüüd on mõttes kuupäevad ja piirangud, mitte küll tingimata nii rusuvalt, aga siiski, mingis piiritletud alas olemine. Võib küll nautida, aga mulle tundub, et see on alati piiritletud nautimine, ja seda see ilmselt ongi, see piiritletus on juba naudingus endas sees. Päris hirmutav, mis? Jah, noor võib olla küll naiivne, aga ma ei näe selles antud hetkel eriti suurt kurja, sest keegi on alati meie seljatagune. Kuni mingi hetkeni. Hetkeni, kus viiruk enam ei põle. Tantsiksin nüüd "Drinking song" meloodiasse. Nädala pärast tantsime. Mõned kohtumised toovad ikka vahel tagasi ja sa tead, mis ajalugu sul nende inimestega on. I would like to write a simple song

2008-12-13T17:41:00.002+02:00

Ma pole kaua kirjutanud ja hetkel pean ma ütlema vaid üht: Persse see kõik! (arvata on, et sess teeb minuga kõige kummalisemaid asju, palderjan ei aita, inimene ei aita). Ma ei oska tänases päevas olla. Faking mandariini ja piparkoogi jõulumaa. Never can I taste it. Sest kõik paneb näkku

2008-11-18T14:52:00.002+02:00

Tunnen, et magistri lõpuks võin päris targaks saada kui vaid suudan ja tahan pingutada. See kõik on vahelduv. Vahepeal tunnen, et tahan end kaotada öeldusse, tekstidesse, teiste ja enda mõtetesse, vahel tunnen, et mul pole selleks jõudu. Ma armastan hetki, kus tegelen mõne fucked up kirjutisega, millest näib end võimatu läbi närida ja siis üks hetk tekib valgustus, vähemalt mõnetine valgustus. Need harvad korrad on kõike väärt, vähemalt ütlen ma praegu nii. Need on need korrad, kus tunnen, et tean, miks tegelen ja õpin endiselt seda, mida õpin. Tekivad äratundmised enda sees, teiste autorite sees, seosed, ja ei tahaks lahti lasta. Loodan, et ei lase lahti. Jälgin toimuvat, see on vaatlus, milles vahel ka ise osalen. Mis on lõppeesmärk? Teadmata. Tean, et filosoofias tekivad pidevalt tunded, kus tahaks juba midagi ära ütelda, ja võib-olla midagi ongi öeldud, kuid kõik on nii muutuv, et praegu ei ole ma enda seisukohtades üldse kindel. Enam pole isegi teada, mida enda tulevas töös uurin. Vaatlus jätkub.

Ootan kodu ja kodutunnet, rohkem kui midagi muud. Tõeline olen-nüüd-kodus teadvustamine on vajalik. Võimalik, et see saab olema tunne, mida varem kogenud pole. Oma kodu tunne. Sees hakkab soe.

2008-11-03T18:30:00.002+02:00

Zero 7 - Waiting Line on liiga hea lugu. Minu peas, mu arvutis, tänaval, raamatukogus...minuga

Ma ei tea miks ma alguses Tartut niivõrd kartsin. Seda pole vaja karta, vaid lihtsalt olla ja harjuda. Kõike ei saa ega tohikski kohe saada, ei saa oodata, et omapoolset panust ei pea andma. Olemas pole niisama lihtsalt midagi. Tartu võib ju tunduda ilus ja rahulik ja romantiline ja soe, aga miski ei muuda teda selliseks kui seda ise ei tee. Siia tuleb sisse elada, nähes ka päevi, kus kõik kaugeltki nii soe ja kodune pole. Ma pole varem teadnud, et uues kohas endast niivõrd palju andma peab, kõikjale jätame osa oma hingest, paikadesse ja inimestesse, kes korda lähevad. See võibki olla see, mis mind sügise algul siin niivõrd tugevalt väsitas, tohutu energiakulu kõigele uuele. Aga hetkel olen ma rahul, et võimaluse olen andnud. Võib juhtuda, et harjun selle siinsega ära niivõrd, et tunnengi, et see on see on see.... Arvestades, et praegu on siin oldud vaid pisut üle kahe kuu ja tunne on juba selle ajaga muutunud, paranenud, siis jääb oodata tulevat. Ma olen õnnelik, et pole alati kui tunne on tulnud, Tallinnasse põgenenud, sest see põgenemine ei aita. Pealegi, Tallinn pole ju ka mingi unistus, ei unistus vähimalgi määral. Olen püüdnud kogeda ja tunnetada ja harjuda, isegi et päevad siin vahel hirmvaiksed on. Vaikuses saab mõtelda ja iseendaga olla. Vaikuses saab mõtelda kui palju hoolid, mõtelda sellest, mis tegelikult korda läheb ja kui oluline/sed need asjad enda jaoks on. Ei saa öelda, et need erinevad vaikused kasutud oleksid olnud. Ma ootan iga tulevat

2008-10-14T16:49:00.002+03:00

Mulle meeldib Tartu Ülikooli raamatukogu. Ma tunnen, et saan siin tööd teha, reaalselt tööd teha. Siin on mingi hea õhk, hea vaim, mis annab võimaluse kontsentreeruda, mitte hoolides lähedal olevate inimeste krabistamistest ja liikumisest. Mäletan, et rahvusraamatukogus oli mina-raamat suhte leidmine küllalt raske, ilmselt ei leidnudki ma seda seal kunagi päris nii, nagu ideeliselt oleks võinud olla, Muidugi ei aidanud sealsele olemisele kaasa ka raamatukogu telefonide pidev helisemine, koopiamasina kära või kasvõi need pikad lauad, mis ei andnud mingit võimalust privaatsusele. Siin olen ma enda väikeses nn. boksis, puit on soe, vaibad on pehmed, inimesed tegelevad sellega, milleks nad siia tulnud on. Ma suudan lugeda, suudan. Tekst ainult kihutab vahepeal mu eest ära. Kes veel ei tea, siis pean ma järgmisel nädalal tegema ettekande teksti põhjal, mille maht on vähemalt 60 lk (no ütleme, et 80), ettekanne ing.keelsena ja ajaline pikkus u. 45 min. Oleks siis tegemist lihtsalt tekstiga, kuid tekstiga, millest saan iga kord erineval moel aru. Mina ausalt ei tea, mida Hilary Putnam täpselt enda jutuga öelda tahtis, sest minu meelest ütleb ta iga kord erinevaid asju. Mulle tundub, et mulle meeldib see, mida ta ütleb. Aga mida ta siis ütleb? Mul on intuitsioon, et ma tean, mida ta ütleb, ja mulle meeldib see. Aga väljendada ma seda ei oskaks. Vähemalt mitte mingi loogilise skeemi järgi. Ma vuristaks igasugused laused järjest ette, aga skeemi poleks. Mõtlesin, et kirjutan siia pisut temast, aga näed, just sellepärast ei kirjutagi, et ma tunnen, et ma tegelikult ju ei tea. Paneksin tühja. Ma mõtlen sellele veel täna - võimalik, et õhtul ütlen tema kohta midagi. Ja samas, tema mõte tundub niivõrd laiaulatuslik, et kuhu see üldse mahuks...isegi mitte mu pähe. Võib-olla teie pähe?

Oeh. Kõik tõepoolest jookseb kokku. Kolimine teise korterisse, hullumaja, milles mina osaleda ei taha. Suhtlemine ja suudlemine, suhtlemine ja mujal paiknemine, kodutu tunne, meeletu schedule, Tallinn, suvila?, Helsingi, Tallinn, Tartu, ettekanne, Ettekanne, ettekannE. Ma tunnen, kuidas kõik nädalad on mul käe peal, nad on nii lühikesed. Võtaksin oktoobri ja novembri endale sülle, ruumi jääks veel ülegi. Ruumi jääks üle veel sellele, kelle tõttu kahe inimese elus osalen. Teda hoiaks küll alati süles, isegi kui miski/mõni muu sülest libiseks.

Lähen nüüd tagasi dokumenti Meaning of "Meaning". Vähemasti jätkan hetkel sellest, mille kohta arusaam juba (vist) olemas. Tunnen end targana, hetkeks.

2008-09-29T22:26:00.003+03:00

Milleks mul motivatsiooni on?
Ma tunnen, et mul on motivatsiooni:
-sõbrannadega kohvitamas-siidritamas-kokteilitamas käia, rääkides kõikvõimalikest tähtsatest ja vähemtähtsatest asjadest, kuid juttu jätkub kauemaks...
-filosofeerida moel, nagu Tartus ei filosofeerita, õigemini teha filosoofiat, mis Tartus vist isegi filosoofia nime ei kanna. see viib mind üha enam ja enam stressi, kuid mis sellest, eks
-jääda selleks, kes ma olen, isegi kui see tähendab siit lahkumist
-magada kõik päevad maha, tundes end seejuures kuratlikult hästi
-lugeda päev otsa Levinast ja tunda temas ära Derrida'd
-tunda lähedust ja head oma filosoofiast, tundes end seejuures samal ajal täiesti üksi. vähemalt siin
-rääkida täiesti seosetut juttu Tallinnaga, tundes samal ajal telefoniarve suurenemist, tundes samal ajal mõnusat ja vaba suhtlust ja võibolla ka pisikest kogust eksistentsiaalset smalltalki või lihtsalt...fenomenoloogilist möla. ja tunda, et on mõistmine
-ameleda...ja siis veel natuke ameleda
-süüa minu jaoks suurtes kogustes...u. nii nagu Annika Indias...huvitav, kas keskkonna vahetus põhjustab seda
-leida mingit mõistmist või aru saamist, lootes ise mõista ja aru saada

Sest tegelikult, ei mõista ma täna mitte midagi

2008-09-17T11:46:00.003+03:00

Kuu aega möödub nagu silmapilgutus. Ma julgen öelda, et ma olen need kuu aega õnnelik olnud. Äärmiselt tervislik olemine, jättes kõrvale selle, et ma tegelikult pidevalt mööda arste jooksen, sest mul on paranoia(d) et mul on mingi sajandi tõbi kallal. Ma arvan, et paranoia ise ongi see tõbi, mis mind jälitab. Kool hakkab ka mind õige pea jälitama kui ma enda udu seest välja ei suuda tulla, kasvõi mõneks hetkeks. Täiesti võimatu on keskenduda või aru saada või mõista midagi enamat kui oma emakeelt kui sedagi. Keeled ja arusaamine on mu hüljanud. Ausalt, varsti osutub vajalikuks eesti-eesti sõnaraamat. Veel on lootust.
Selleks, et tunda Levinast, peab tundma Heideggeri, peab tundma Platonit, peab tundma... Jah, nii on see ju alati olnud. Aga et ühe teksti jaoks suurendada mahtu kahe autori võrra...kas ikka jõuab? Tagamaid võiks siiski teada, eriti kui tahaks teha sellise Mr. Goody Tooshoes ettekande, või paista silma, või rabada jalust või erutada ja raputada või olla täpselt selline, nagu mina üldse olla ei jõua. Olla selline, et turvalisus on jälle kadunud, sest minu turvalisus on salli- ja padja- ja tekimeres, koos gurmaanlikuma tee- või veinivalikuga. Kindlasti ei leia see turvalisus aset teiste hindava pilgu all, kus mul reaalselt viimasel ajal vähemalt 10 erinevat kompleksi on. Oo, enesekindlus, mu arm, naase!
Mulle meeldib kui ma mitte millestki aru ei saa, kõik sõnad on võõrad, kõik mõtted on kauged. Tunne, kus sinu ja maailma vahel on klaas, ja sa lihtsalt oled, sest nad ei saaks niikuinii kunagi aru. Kuid selle kõige kõrvalt ma naudin ja olen jätkuvalt õnnelik, ja võib-olla ka eesmärgistatult asjalik.

2008-09-14T00:48:00.002+03:00

Viimastel päevadel olen ma Tartus end peaaegu kodus tundnud. Peaaegu, mõtlesin ma. Kui täna Tallinnasse jõudsin, ei olnud üldse õige linna tunnet. Huvitav, kas mu kohanemine ongi juba toimunud? Et tunnen end sama koduselt kui mitte kodusemalt (sest seal on praegune kool ja rütm) Tartus? Spekuleeritav. Võib-olla halvendas Tallinna tunnet ka tänane intsident/did rongis. No Selliseid inimesi võis kohata, et oli tunne, et oleksin Moskva rongis või midagi säärast. Purjus ja ainete all ja etteaimamatud ja frigiidse silmavaatega inimesed. Täiesti ebareaalsusesse kalduv oli tänane sõit. Ajatajuga on niikuinii viimasel ajal probleeme, nii nagu ka sooja ja külma tundega. Mul on pidevalt selline ühtlane temperatuur, nii et ühest õppemajast teise kõndides ei saa ma üldse aru, et mul võiks külm olla. Soojus within me. Samas kurk on valus, samas mesi on magus.
Muhedaid inimesi on Tartus, väga. Ja praeguse rütmi järgi otsustades peaks töö siiski Tartus leidma (mitte Tallinnas, nagu vahepeal mõte oli). I do not know how, aga Tartu on praegune reaalsus ja ma püüan reel püsida. Tartu konkreetsus huvitaval kombel sobib. Minusugusele inimesele ilmselt isegi hädavajalik. Ja samas huvitav on, ei ole (vähemalt mitte veel) selline pealesunnitud konkreetsus, vaid see konkreetsus justkui intrigeerib ja innustab. Mõnus enese proovile paneku tunne.
Enda paari Tallinna päeva jooksul püüan siiski võimalikult palju teid Saada, Võtta, enese poole tõmmata, et rahuldav doos käes oleks. Lõhki end siiski ei rebi, sest praegune kella tiksumine vaikuses, selle kella, mis siin Rüütlis on, toob mingi meeletu ja vajaliku rahu ja on hea. Hea minna unele ja jätta teile see küllalt mõtteta, unest vines silmade läbi trükitud, tähelduskiri

2008-09-05T22:03:00.002+03:00

Paranoia. Paranoia. Ilmselt õigustatud, aga siiski paranoia, et...
Terve maailm pistab mind kohe praegu nahka. Jalutasin Tartu hämaras õhtus Herne poodi, et magusa vajadust rahuldada, ja ma pean mainima, et alati kui selle tee ette võtan, kohtan kõige sürrimaid inimesi. Täna oli mul reaalne hirm. Need inimesed olid kuskilt lapsepõlve horror raamatust.

-Seal oli üks vanatädi, suure pearätiga, kes seisis nagu kivi. Poodi minnes oli ta ühel pool teed, poest tulles teisel pool. Ja ta jälgis, kuidas ma liigun, tema liikumatus aga ajas mind hulluks. Ilmselt ei teinud ta muud kui ootas bussi, kuid siiski. Tunne oli õõvastav

-Teiseks tegelaskujuks oli kõhkleva moe ja veidra kõnnakuga mees, kel oli ühel õlal suur aastakümneid vana spordikott, peas nokamüts, samm ebastabiilsete hulgast, kuid siiski konkreetne, konkreetset teed silmas pidav. Alguses ei mõtelnudki temast kui kellestki, kes hirmu tekitaks, kuid omal moel oli ta creepy ja veits selline twist'iga tüüp, kes võiks väga vabalt sarimõrvar või vägistaja olla

-Kui juba peaaegu poe juurde jõudsin, sammus mu taga kolmas tegelane - suure musta kapuutsi sisse mattunud, kohe pealtnäha vene noormees, kelle kõnnak oli selja tagant tunda, et agressiivne. Külm jutt käis läbi minu ja ma lihtsalt tõmbasin tee kõrvale ja lasin tal mööduda. Muidugi oli ka tema sihtpunktiks Herne pood. Ta oligi venelane, ja paistis tundvat müüjat. Sellegipoolest, kõhklus tema suhtes püsis, sest kes neid Herne poe müüjaidki teab

Kui sooritasin ostu, jälgis seesama poiss kogu tegevust pealt. It was not pleasant. Astusin poest välja ja püüdsin hoida selget meelet, et mõne tänavanurga pärast ohutult koduuksest sisse astuda. Kuigi, selle maja kohta siin Lutsu tänaval peab mainima ka seda, et siin elab Igasuguseid. Nii perekondi kui tudengeid kui õppejõude kui kaheldava elukvaliteediga inimesi kui keldrielanikke (sest jah, koju tulles märkasin mingil arusaamatul keldrikorrusel, prao vahelt valgust paistmas). Trepil suutsin veel kokku põrgata mingi umbkeelse kitli sisse mähkunud vene Nadja või Masha või Ljudjaga, aga see oli nii igapäevane intsident. Jõudsin koju.

Ma pole kaua aega vist nii palju kartnud kui sellel lühikesel trajektooril Herne pood - Lutsu tn
Kuid äkki olen ma endiselt, lihtsalt, paranoiline ja kardan neid asju, mida õige tartlane isegi kartma ei vaevu....

2008-09-05T11:07:00.002+03:00

Tartu nädalavahetus tundub küll täiesti random. Ma ei kujuta ette, mida ma selle nädalavahetusega peale hakkan. Tahaks ikka Tallinnasse sõita, aga ei taha veel sellele raha kulutada. Asju oleks vaja nii meeletult. Riideid ja fööni ja mantlit ja puhurit ja ratast ja nimekiri võib jätkuda päris pikalt. Niisiis ootan järgmist nädalat kui sellised probleemid äkki pisut lahenevad. Raamatuid ei ole ka, kuigi ma ei tea, palju ma isegi lugeda suudaks. Kõige mõttetum ja ebakindlam ja unenäolisusesse kaduv hommik. Ohkan ja ei tea kas olla rahul või mitte-rahul. Turvalisusega on kogu aeg probleeme. See on tõepoolest üks põhilisi märksõnu, mis minu elu saadab.

This is the definition of my life
Lying in bed in the sunlight
Choking on the vitamin tablet
The doctor gave in the hope of saving me
In the hope of saving me

Walked in the corner of the room
A junk yard fool with eyes of gloom
I asked him time again
Take me in and dry the rain
Take me in and dry the rain

2008-09-02T09:26:00.003+03:00

Tartu olemised ja mõtted
Esimest korda elus saan ma aru kui raske on vahetada elukohta, linna, veel enam, riiki. Turvalisus on täielikult kadunud, mis siis, et hetkel olen vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel kodust. Ma ei tunne, et Tartus oleks midagi, mis (vähemalt hetkel) minu oma oleks. Ma tunnen end endiselt nagu sissetungija või turist. Ja ilmselt olengi seda, sest kui mõtelda, pole mul praeguse seisuga ei korralikku kodu ega tööd ega õis-i ega sõpru, kes kõik Tallinnas on. Ega ka muidugi orienteerumisvõimet. Vähemalt on mul nüüd mingit sorti wifi, ja ma saan Teiega, mu kallid, paremini sidet pidada. Algul arvasin, et sõidan kohe täna või homme Tallinnasse tagasi, sest ma kuidagi ei händeli seda siin praegu ära (eriti kuna kooli see nädal niikuinii pole). Aga kuna siin isa korteris, kus ma alguses olen, isa niikuinii üldse ei viibi (tema maksab üüri, mina elan), siis püüan anda Tartule võimaluse. Kui siin vaid nii külm poleks. Ma magan kahe teki ja kahe kampsuni ja pükstega, sest on ju "soe" septembri algus, kus keegi veel kütet sisse pole lülitanud. Peaks minema Tartule kohaselt kaltsukatesse tuulama ja otsima endale mingi vahepealse mantlilaadse asjanduse. Ja peaks tutvuma raamatukogu(de)ga. Aga tänase vihmase ilma puhul istuks terve päeva enda suure tekikuhja sees. Ja laseks kellal mööda tiksuda ja ootaks paremat homset. Ausalt, nii kadunud on olla. Ja kõik tundub nii ebakindel. Tahaks kaissu ja tahaks sooja. Soe supp äkki soojendab hinge, seda ilmselt peabki sööma.

Siin võib tsiteerida Ultima Thulet, see lugu, mis Ele meelest on äraminemise-äraolemise lugu:

Võõrsile viisid- viisid sind
Elutee käänud- elutee käänud
Välja end arvasid- arvasid
Omade seast- omade seast
Kõigile võõraks- võõraks ja
Nimetuks jäänud- nimetuks jäänud
Koduteed komberdad komberdad
Pimedast peast pimedast peast

Muidugi mõista pole minu ära minemine niivõrd traagiline, aga see külmus näitab asju hullemini kui nad on
Loodan, et täna tuleb hea päev

2008-08-24T18:54:00.001+03:00

Hold me closer tiny dancer
Count the headlights on the highway
Lay me down in sheets of linen
you had a busy day today

2008-08-23T20:16:00.002+03:00

Jätkuna..

ja õhtuks näitas Tartu end täiesti talutavast kui mitte parimast küljest. Nii nagu see peabki olema

2008-08-22T13:57:00.002+03:00

Ma räägin teile enda haigest päevast
Okei. Ärkasin Tartus. Läksin TÜ Raamatupoodi vestlusele, kõik veel cool, kuigi nad tahavad kõige enam täiskohaga inimest (aga loomulikult). Vaatab, mis saab
Teadsin, et kell 12 on juuksur kuskil pärapõrgus Sõbra tänaval. No sinna ikka Oli kõndida, eriti kuna aadress oli Sõbra 56 ja see oli tõesti vist üks pikimaid tänavaid üleüldse.
Jõudsin kohale õhetava ja hilinenuna...kuna mind oli niikuinii kuskile aegade vahele võetud, polnud enam mu värvimiseks aega. Pole võimalik! mõtlesin ma. Läksin õue ja just sel hetkel sadas kogu Tartu vihm mulle peale.
Järgmine hetk. Mu jakk on kadunud! Kadunud! Nagu peata kana kõndisin ringi, jaki taskus on ju korterivõtmed. Kõndisin niisiis terve pika tee tagasi, varvastel umbes villid. Jakki polnud kuskil
Helistasin isale ja õnneks ta töö juures Tartus olid veel ühed. Murdsin ta kabinetti sisse ja võtsin need. Nüüd on vaja vaid palvetada, et Tartus talv ei tuleks lähitundidel-ööl, sest mul on vaid üks sallike ja üks pikkade varrukadega pluus. Tallinnat veel ei viitsi.

Mis on tulem? Õppisin seikluste jooksul küllalt hästi Karlovat tundma. Tean natuke midagi bussiliiklusest. Kell 6 lähen tagasi sinna pärapõrgusse ja saan juuksed vähemalt natuke lühemaks ja kenamaks.

Oo õõv!

2008-08-12T18:55:00.002+03:00

tänase päeva lugu: Annie Lennox - Why. Listening to it over and over and over again...

Ma leian, et õigemat hetke Tartu jaoks polegi kui nüüd..varsti. Veel veidi Tallinnat, veel veidi nostalgiat koos Laseringiga. Veider, et kõik on ringluses. Kõik. Ja pea kõiges võib üks hetk nostalgiat tunda. Lasering pole praegune reaalsus, ta on vahepeatus, miski, mis liigub must mööda. Ma ei tunne, et oleksin sellest osa but it's fine. See ei ole enam see, mis kunagi. Ma olen Laseringile kauge ja temas pole enam seda kodust tunnet. Inimesed on siiski omad ning viimaks, vaatamata kogu hullumeelsele filmikuule, on Lasering endiselt parim koht, kus ma töötanud olen. Need on pisiasjad, siseasjad, inimesed, mis selle minu jaoks oluliseks muudavad. Ja laseringlased teavad, millest ma räägin. Omamoodi aeg oli see.

Selline hea punkt saab pandud pea kõigile asjadele, mis Tallinnaga seotud. Seda ei saa tehtud kiirustades või kahetsedes, vaid täiesti loomulikku rada pidi. Kulgemine. Niivõrd rahulik kulgemine. Mind ei hoia miski kinni, vaid pigem tõukab tagant, vabanemisele. Tallinnas on hea, kuid hea just tänu sellele, et tean, et lähen. Pikemas perspektiivis ma lämbuks siin. Samamoodi nagu olen seda teinud juba viimased aasta või rohkem. Ma ei jää ilmselt midagi igatsema, inimesi näeb ikka. Tulge külla. Kõige rohkem kui mõtlen, jään vist igatsema õhtuseid vestlusi emaga, nii veider kui see ka poleks. Ära minnes mõistad, et jääd igatsema asju, mida arvad, et igatseksid vähim.

Ma loodan, et teises reaalsuses olen õnnelikum. See on most definetly ühe aja, ühe 5-aastase perioodi lõpp. Tunnen seda praegu tugevamalt kui varem. Teisiti liikumist ju ei toimugi. But it is all good, in the end

2008-08-04T22:34:00.002+03:00

Cat Power tekitab mingi meeletu joovastuse, millesse on segatud õnn, segadus, unelemine, kujutluspildid, sürreaalsus ja tohutu rahulolu. See on nii minu muusika, nii minu flow, nii minu turvalisus, nii minu mõtete lennule voli andmine. See on elurütm ja sõnad, mis kannavad. Mitte alati, aga vahel. Vahel rohkem kui alati, selline kontsentreeritus. Olla on nii õige ja segamatu ja soe. Madalad kidrakäigud ja kähe hääl erutavad, erutavad nii, et tantsides oleks ma kikivarvukil. Ma ei kukuks, vaid muusika kannaks. Rütm läheks läbi varvaste ja kõhu kuni sõrmeotsteni. Liikumine poleks tingimata vajalik, liikumine toimuks niikuinii, ka siis kui seda väliselt näha poleks. Aga praegu ma istun. Istuda on hea ja ma tunnen jõudu, kergelt ülbet hoiakut ja absoluutset ükskõiksust välise suhtes.

What’s next?
I’m out of time
Losing my touch I can't feel
Speak for me; do you see the same signs?
Do you know how to read between the lines?
All in all, it's all or none, all for one.
What you want?

Pick us out of a line up
Stranded and strange just as innocent as kids
The found are leaving and they're trying to forget.
The old world, the whole world is

Going on and on (forfeit the shape to fit)
a backhand to the touch is moving on again
Going on and on

2008-07-28T15:49:00.002+03:00

Tulin nädalavahetuseks maale, plaaniga laupäeval veel folgile kiigata. Miks plaan ei õnnestunud?
Reedel, 12 paiku päeval jõudsin suvilasse, mil ema mind pea kohe randa kihutas. Niisiis, alates keskpäevast paar tundi ja natuke veel vedelesime rannas, Eva päevitas, päevitusõlist küllastunult, kõik oli kaunis, mina olin kaunis. Suvilasse jõudes püüdsin veel mõned minutid päikest ja hea oli olla. Hommikul tõustes olid põlenud mu silmalaud, lõug, kael, kaenlaalune ja muud kohad, kuhu ju "kindlasti" taipad päikesekaitset kanda. Praeguseks on mu täpilise koera laadne maaling kaelalt ja mujalt hajumas, olek on küllalt Pruun, kuid nahk tunneb end endiselt küllalt veidralt. Peaks vist tõdema, et päike on nüüdsest mu vaenlane, kuigi üldse ei sooviks nii mõelda. Eks siis folgile 23-26 juuli aastal 2009.

Mis on olnud selle nädalavahetuse pluss? Olen saanud Ohtralt süüa, nagu ikka kombeks kui vanematele maale külla lähed. Ja veel rohkem süüa. Püksid kukuvad sellegipoolest alla. Võib-olla toimub taaskord see protsess, kus ma muutun väikeseks täpiks lapsepõlve kodu WC ukse peal. Võib-olla

2008-07-25T23:40:00.001+03:00

some lyrics..

I had a conversation with you at night,
It's a little one sided but that's all right,
I tell you in the kitchen about my day,
You sit on the bed in the dark changing places,
With the ghost that was there before you came,
You've come to save my life again.

I don't dare to touch your hand,
I don't dare to think of you,
In a physical way,
And I don't know how you smell,
You are the cover of my magazine,
You're my fashion tip, a living museum,
I'd pay to visit you on rainy Sundays,
And maybe tell you all about it, someday.

Kuulan üle pika aja Belle & Sebastian´i
Nunnadi (nagu Pam ütleks)

2008-07-20T00:28:00.002+03:00

Kolasin öisel suvila verandal, libistasin sõrmi üle nostalgiast nõretavate riiulite ja näppu jäi Heideggeri "Sissejuhatus metafüüsikasse". Ma pole seda kunagi korralikult lugenud, Tartule mõeldes otsustasin pilgu peale heita. Ei olnudki nii halb mõte.

Filosoofia on olemuslikult ajakohatu, kuna ta kuulub nende väheste asjade hulka, millede saatuseks jääb mitte kunagi võida leida oma kunatises tänases vahetut vastukaja ega ka mitte kunagi tohtida leida. Kus säärane asi näivalt juhtub, kus filosoofia moeks muutub, seal ei ole kas tegelikku filosoofiat või seda tõlgitsetakse vääralt ja kasutatakse mingisugustel talle võõrastel eesmärkidel ära päevatarviduste jaoks.

Filosoofia ei ole seepärast ka teadmine, mida võiks nagu käsitöönduslikke ja tehnilisi teadmisi vahetult ära õpetada, mida võiks nagu majanduslikku ja ülepea kutsealast teadmist vahetult rakendada ja kunati ta kasutatavuse seisukohalt arvesse võtta.
Aga see, mis on kasutu, võib ometi ja alles õieti olla võim. Mis ei tunne vahetut vastukaja argipäevasuses, see võib seista sisimas kooskõlas päristise loodumisega mõne rahva ajaloos. Ta võib olla isegi selle eelkõla. Mis on ajakohatu, sellel on oma päristised ajad. See käib filosoofia kohta. Sellepärast ei lase ka iseendast ja üldiselt kindlaks teha see, mis on filosoofia ülesanne ja mida järelikult peab talt nõudma. Filosoofia vallalaotumise iga aste ja iga algus kätkeb endas oma seadust. Ütelda laseb ennast ainult see, mida filosoofia ei suuda olla ega korda saata.

..On täiesti õige ja parimas korras see: "Filosoofiaga ei ole midagi peale hakata". On ainult väär arvata, et sellega on otsus filosoofia kohta langetatud. Nimelt tuleb veel väike täiendus vastuküsimuse kujul, kas - kui meil ei ole filosoofiaga juba midagi peale hakata - ei hakka filosoofia lõpuks midagi mitte meiega peale, eeldades, et me läheme ka selle peale. Sellest piisaks meile selle selgitamiseks, mida filosoofia ei ole.

Mõtlesin küll, et püüan välja tuua vähem lõike ja teha sissekande lühema ja paremini haaratavama, kuid see kõik vajas märkimist, kuna siin peitub mu meelest nii mõnigi tera tõtt, sellist printsipiaalset tõtt. Jätkan lugemist

2008-07-18T21:31:00.002+03:00

Te teate, et liiga kõrged ootused ei vii sihile? Jah, muidugi te teate. Ka mina tean. Ma sain selle kohta taaskord tõestust. Kasvõi ootus lõpetamise-järgse suve osas - ma ei tunne, et oleks midagi, mis niivõrd raputaks, muudaks, vabastaks. Peaks äkki minema ja end metsas korralikult välja karjuma. Unleash the creature. Või ootus ühe kooselu osas, mis varem kui arvata oskas, karile jooksis. Algul kartus sellest, et mina ei suuda enam usaldada, pärastine usalduse kaotamine teise inimese poolt. Ma ei tea, mis valesti läks. Sellest tuleb igal juhul rääkida, sest ma hoolin. Võin öelda, et see kombinatsioon "great expectations" ei ole kunagi hea. Note to self: ära ole selline roosamannaline unistaja

2008-07-18T13:48:00.002+03:00

Üle pika aja on Tallinn talutav. Istun enda hommikus, kaaslasteks Oasis ja vestlus ühe parima sõbraga. Päike tungib tuppa ja ma tunnen, et ma olen rahul. Rahulolev. Sellist tunnet kohtab mu elus viimasel ajal harva. Ma ei tea, mis on see, mis mind endiselt häirib, miski, mis ei lase vabaks lasta, rõõmu tunda. Ilmselt on kevad minusse siiski oma jälje jätnud, sest nagu varemalt öeldud - raskeim periood mu elus. Sama raske on sellest lahti rabeleda ja mõista, et nii enam ei pea. Et pole enam midagi, mis kinni hoiab, keelab olemast nii nagu tahan. Lahti laskmine, lahti olemine. Kramp pole vajalik. Püüan harjuda

Maal olla on hea. Seal on vaid hedonism, ei muud. Tallinn-Tartu suunal rongiga sõita on hea, hoolimata sellest, et vahetult enne rongile jõudmist oled mõlemal korral läbimärjaks saanud. Ma ei vaevu enam varju kandma, sest vihm on ka omal moel vabastav. Kui Tartus rongi peale jalutasin, suutsin siiski pisut ära eksida. Vihma kallas meeletuseni, meeletusteni (?), avastasin tänavaid, mida varem näinud pole. Mõnus "oma küla" efekt on igalpool - üks põhjuseid, miks ma Tartut armastan. Ja suitsu või asfaldi lõhn ajab meeled ärevile. Mäletan Vikerkaare tänavat. Viimaks jõudsin rongile ja terve tee saatis mind õhtupäike, nii et salli sees oli kuum, kuum koos Mick Jaggeri või White Stripes'iga. Ma armastan seda tunnet, et Tartu saab olema mu kodu, vähemalt praegu. Et kui sõidan Tartu poole, tunnen, et sõidan koju. Ja Tartu olemised on head, isegi või eriti siis kui neid pole plaanitud. Hea on, et minu ebaloogilised püüded selleks, et kokku saada, täiesti suurepäraselt õnnestuvad. Meel sai igal juhul lahutatud. Intrigeeriv.

Peaks oma inimesi rohkem nägema. Ma olen mõnes mõttes nii kaugenenud. Aga täna ei tahaks. Täna tahaks teiega olla. Mulle siiski meeldib, et vahepeal tuntakse mu vastu huvi, isegi kui mina ise olen vaikuses. Uskuge, ka mina huvitun

BTW: koostan vaid lihtlauseid, vähemalt mulle tundub nii. Ma ei ole rohkemaks tõesti võimeline. Tühjaks pigistatud svamm. Magistritöökavand on mu suurimaid saavutusi viimasel ajal ja sellega läks ka aega nii mõnigi päev. Pole võimeline ega tunne ka vajadust sügavamateks kirjapanekuteks, vähemalt mitte praegu. Te teate seda, ma kas kaon täielikult või olen rohkem siin, olemas. Hetkel valin olemas olemise

Annan endast märku

2008-07-08T15:48:00.003+03:00

Viimaks tundsin, et oleks õige aeg kirjutada
Nädal aega olen jantinud Tartu magistriteemadega. See on endas hõlmanud juhendaja otsimist, kava koostamist, meeletute kirjavahetuste pidamist, esseed ja haiglaselt pikka ootust selleks, et avaneks võimalus vestelda Tartu analüütikute ja teaduritega. Viimaks see võimalus avanes, pärast viie tunnist ootust koos tulevaste võimalike kursusekaaslastega. Ma ei oska suhestuda. Sealne vibe polnud ikka päris see. Ja seda "See" pole ma veel leidnud, mitte kuskilt. Polnud imestamistväärt, et Tartu filosoofia hõlmab endas konkreetsust, tegevusplaane, praktilisi eesmärke. Kui suur saab selles kõiges olema filosoofia määr? Küsimusele vastust veel ei tea. Siiski, ma julgen jääda skeptiliseks. Minu lemmikinimesed eilsest päevast olid üks noormees Tõnis, kes oli just nii random nagu peaks olema. Ta oli lõpetanud bakalaureuse ehtekunsti erialal EKA-s ja mõtles, et noh, see filosoofia tundub nüüd kuidagi õigem...et äkki...kunstifilosoofia midagi...midagi...? Just täpselt sellist ähmasust ma armastan. Teine noormees, kes oli küll küllalt Tartu moodi ja küllalt konkreetne ja ninakas (tervitused Mats), avaldas siiski muljet. Sest ta oli vähemalt nõus diskuteerima või aktsepteerima minu täiesti-mitte-Tartu vibe-i ja eneseteadlikkust. Võib öelda, et olid muhe (võib-olla mitte päris matjuslikul moel :p) Positiivne. Ülejäänute osas ei oska arvamust omada. Tõsi on see, et paljud tundusid ja ilmselt ka on nooremad kui mina, sest ma olen selline luuser, kes istub filosoofia bakas 5 aastat. Ja ilmselt ka piisavalt luuserlik selleks, et mitte omada enda filosoofias praktilist eesmärki. Tartu meelest muidugi suur viga, minu meelest suur boonus selleks, et tõeliselt filosofeerida. Vaatab, mis saab. Mats, pane tulemused SAIS-i juba üles:)

Magister pole siiski ainus viimase aja meelelahutus. Pamela elab mu juures järgmise kuu või rohkem. Ma tunnen, et meil on parim mõistmine. Ja sa tead seda, mina tean seda. Armastus.
Juhuslikult kohatud sõbrad täidavad päevi, niisamuti nagu hetkeajel minemised suvilasse. Ootan Lõuna-Eesti trippi, armastan neid inimesi, kellega sinna lähen (mu turvaring). Ootan kanuumatka ja folki. Ootan otsustusvõimet....või selle avaldumist minus. Sest mul pole aimugi, mis saab edasi. Randomness. Veel natuke ja otsused peavad hakkama kukkuma. I wish they´d taste as sweet as apples

Lähen kala püüdma PUNKT

2008-05-17T13:59:00.004+03:00

Tere.

I want your sex and drugs and I want your rock´n´roll (Hot Rocket)

Kuulan neid juba teist päeva Ohtralt. Nad sümboliseerivad mulle vabadust ja mingit meeletut minna laskmist, kirge ja energiat. Te teate - kui ma lõpetan kahe nädala pärast, siis ma hakkan tõeliselt elama. Te ei saa aru, Elama. See polegi arusaadav ega ka mõistetav, ilmselt. Aga see oleks minu jaoks midagi joovastavat. Seletamatu. Ma loodan, et kõik läheb hästi

Ja ma tahan lihtsalt terve suve (või vähemalt juuni) vabalt võtta, teha täpselt seda ja täpselt nii, nagu ma tahan. Mind ei huvita, üldse ei huvita. Tahan olla igal määral egoist. Need sõnad maitsevad magusalt

Hey whatever gets you through the night boy

2008-05-09T20:04:00.002+03:00

See ilm muudab positiivsemaks. Kuigi elukauge tunne on endiselt. Ei oska suhelda, oskan suhelda. Kardan inimeste pilke. Iseendaga tundub olemine kõige turvalisem. Ma olen tänu bakale väga palju üksi kodus olnud, ja sellega nii harjunud, et ma isegi ei leia põhjust, miks välja minna (loe:peole). Asjalikke asju võin ajada, kõik keerleb lõputöö ümber, muu tegevus mind isegi nii väga ei köida, sest ma ei saa midagi teha nii, et oleks vaba ja rahulik olla. Ootan, kuni köidikutest vabanen. Ja ikka jääb mingi pisike hirm mind saatma, et äkki juhtub, et miskine asi jääb kahe silma vahele...ja ei saa lõpetada. Või lihtsalt ei saa lõpetada. See ei tundu ikka, endiselt, reaalne. Samas kui see on reaalne, saab hea suvi olema, väga hea. Ma tunnen, et tuleb elumuutus, just nagu pärast keskkooli lõppu. Kõik muutus, kõik suunad ja olemised. Aga kuidagi veel parem saab see tunne olema, sest mingid hägusat sorti eesmärgid on. Oo nad on. Kasvõi üks uus neist, kus leidsin, et pean ikka prantsuse keelt edasi õppima. Lugesin täna raamatukogus Derrida´d pr.keeles, ma sain aru, tahan veel paremini saada. See keel on minu keel. Ja karjääri (ma ise imestan ka, et sellist sõna kasutan) ja elukoha mõtted. Ja üleüldse, mõtlen sellest, mis on tulemas. Aga mitte Derrida "võimatu" mõttes, kus "võimatu" on alati avenir, tulemises. Ei, see tulev jõuab kohale, peab jõudma. Unenäolisus saadab mind mu päevades. Focused on myself. Ja ometigi, ei suuda ma tänases päevas teha mitte midagi sellega, mis puudutab mu Sünnitist. Raamatukogus käimine on juba vähene minu jaoks...ma olen tavaliselt seotud 24/7. Minu elu ja mu mõte.

2008-04-28T23:02:00.003+03:00

...ja päeval, mil oled andnud ära enda lõputöö
...tuleb hämmastavalt ruttu tagasi see tunne, elutunne..

Võib ikka öelda, et teatav rõõm on minus, mis siis, et viimased 3-4 päeva on olnud ei midagi muud kui õudusunenägu. Füüsiliselt ja vaimselt, julgen ma öelda, kõige raskem aeg mu elus siiani. Kirjeldamatu

..ja õhtul kui tuled koju, arutatakse köögis teemal:
"aga plastmassi ei panda pliidi peale"
"mis sa seletad, sa oled enda pliidialuse, tartus, juba ammu ära kõrvetanud"
"aga plastmassi ei panda pliidi peale"

Filosoofia, ei muud kui filosoofia

-hõljun eemale, erinevalt Annikast, teatav täidetus on hinges. ja see on hea-

2008-04-25T01:54:00.002+03:00

Sel ajal kui Mina olen pöördunud tagasi enda BA arusaamatusse maailma, sel ajal oled Sina kirjutanud mulle A4 kirja, mis algab nii...:ma niisama mõtlesin et ma räägin suga edasi. Ja siis Sa räägid, kõige detailsemalt, nii, et ma saan täpselt aru, mida sa iga kirjaviga omava lausega mõtled. Sõnad polegi niivõrd olulised, aga ma muutun nii palju rõõmsamaks kui hetk tagasi enda läpaka klaviatuuri ees olnuna. See on omamoodi armastus, ja mulle meeldib see armastus.

"love you til the end and back and forward again"
tõepoolest, back at you, minu Pamelousse

2008-04-17T21:58:00.000+03:00

...need olukorrad panevad mõtlema, miks ei astuta tihemini kontakti juhuslike möödujatega...olukord, kus koeraga õhtusel jalutuskäigul jalutad kõige aeglasemalt, koer ka...ja vastu kõnnib kõige rahulikuma ja meeldivama olekuga (ilmselt hispaanlasest-itaallasest) hipipoiss, suur seljakott seljas...täielik matkaja...ja lihtsalt jälgib terve selle tee...nagu sinagi. ja see mööda minemine
on kõige pikem kõigist mööda minemistest
miks ei küsita niisama, lambist, et teeme äkki koos ühe suitsu..

2008-04-10T21:17:00.002+03:00

Meie vaiksed suvised tunnid. Meie pildid, millelt näeb, aastaid hiljem, et need olid parimad hetked.
..Ja meie ühine veinist nõretav, vanaroosa romantiline filosoofia. Ja meie lihtsus. Ja meie lihtsus, milles peitub mõte. Me ei otsi seda mõtet, aga vahel ta lihtsalt on. Kui ka pole...see ei sega meid...siis teeme kukerpalle või viskame hundirattaid. Nii palju muud on meil ka teha. Me vestleme kirest ja hedonismist, vestleme unustades, unustades end dialoogi, ning tekstidesse, luulesse, mille ühiselt kirja paneme. Noppeid, selleks, et mäletada. Mitte, et me unustaks. Vestleme veel, vestleme kuumusest, vestleme päikese käes küpsenud tomatite ja allikavee lähedal, ning hakkab hea. Vestleme religioonist, veel ja veel religioonist, või siis mitte. Vestleme sellest, mis paneb elama. Ning hoiame kätest, ja oleme alati olemas

See "Meie" on teadmata, aga see "Meie" on praegu minus, kuulates muusikat, mis viib eemale. Ma leian, et selline aeg on tulemas.

2008-03-28T12:36:00.002+02:00

Aga mul oli eile hea. Hämmastavalt hea, hämminguliselt hea. Nii et oleks tahtnud pikemaks jääda. Pikemaks jääda sinna segasesse kooslusesse, kus mõned naeratasid, mõned nutsid või peitusid osavalt tekkidesse, mõned jõid ennast unustavalt, ning mõned rääkisid rõdul juttu, juttu, mida oleks ka, tahtnud pikemaltki rääkida. Kõigest ja mittemillestki. Aga hea.

Igiammune päevik

2008-03-18T21:10:00.002+02:00

Üks mu päevikutest, aasta 1998 sissekanne:
.....Tsau päevik. On teisipäev. Sorry, et ma ei jõudnud eile rohkem kirjutada. Täna tõusin kell 10.00. Hommikul sõin võileiba ja majoneesiga muna. Peale seda vaatasin telekast "Vapraid ja ilusaid"

Minu päev kümme aastat hiljem, aasta 2008. On teisipäev. Täna tõusin kell 10.00. Sõin veidi tervislikumat toitu (sest vormi on vaja hoida) ning peale seda vaatasin telekast "Vapraid ja ilusaid"

Ma ütlen, that is what they call life on the edge

:P

Enne kui mu vaimustus lahtub

2008-03-18T11:35:00.003+02:00

Enne seda pean mainima, et täna jõudis üks uus raamat minuni, minu embusse, minu lõhnameelte avardajaks. Võib öelda, et viimasel ajal ma janunen raamatuid, eriti uusi, millele peale vaadates tunduvad nad nagu avastusretked, ei tea veel, mis neis sisaldub, kuid natuke piiluda tahaks kogu aeg. Vaikselt piiluda, paitada, lähedal hoida. Niisiis, järgmine raamat seoses Jacques Derrida´ga..huvitav palju ma neid viimasel ajal lugenud olen, palju vist. See on nüüd siis veel erilisem, minu jaoks. Esmalt, kuna ta näeb välja nagu mu piibel, selline suur ja paks ja samas, väga esteetilise väärtusega (oluline!). Teisalt, piibel, kuna temas sisaldub suurem osa seda, millest mu baktöö on ainest saanud, näidetena siis: the impossible, le autre (teine), the secret, an impossible situation, the gift. Need mõisted, need mõtlejad, jah, need mõtlejad! Sest kelle teise poolt saab see olla kirjutatud ja arutluse alla tõstetud kui mitte mu töö teise tähtsa mehe poolt, John D. Caputo. Nad on siis omavahelises seoses, absoluutselt. Niisamuti nagu nad on seoses väga tugevalt Kierkegaard´iga. There you go, olen nimetanud enda töö põhikomponendid. Ahjaa, vaidlemise mõttes olen sisse toonud ka Descartes´ i, midagi tulist on vahele vaja.

Ning üleüldiselt, mu lemmikmõisteks on saanud paradoks, see, mida ma kirjutan, toobki välja hästi palju erinevaid paradokse, nii huvitav. Eile jõudsin ma enda paradoksiga sinnamaale, et leidsin (taaskord), et keel piirab, keel murdub mingis kohas, nii et edasi rääkida oleks kriminaalne. Huvitav kas keset tööd oleks lubatud sümboolne tühi A4 - hoiame vaikust. Selleks, et edasi rääkida asjust, millest rääkida ei saa, mis on seletatavad iseenda seletamatuse sees. Kirjutamine on aina suurem kadumine, ei muud.
Parim rääkimine on rääkimine, millega tegelikult mitte midagi ei ütle

2008-03-12T21:09:00.002+02:00

Kogu selle bagooniaga olen ma muutunud ümbritseva suhtes üpris ükskõikseks, ma võin inimeste arvamuse suhtes olla ükskõiksem kui ma arvata oskasin, smalltalki ma väga pidada ei viitsi/või siis väsin sellest ruttu, piinlikkust vaikuses ei tunne, vaid vaikin, empaatiavõime on vähene või ülepea (kaks võimalust). Täna suudan inimestele kaasa elades end väljendada vaid u. järgmiselt: "nojah", "ok", njaa, tõepoolest". Eile olin aga vastupidine tänasele. Üldiselt, teen ja tegutsen nagu heaks arvan, käitudes isegi perekonnaga kohati liiga teravalt. Selline väsimus ja suvalisus ja vaid omaenda silmapiir on märksõnadeks. Eile öeldi mulle, et kõnnin kadunult ringi. Üllatav. See ongi minu olevik. Häid hetki on ka, muusika teeb õnnelikuks, inimesed teevad õnnelikuks, alkohol teeb ka õnnelikuks. Seda kõike siis kui tuju on. Mida veel tahta kui loen parasjagu raamatut "The Gift of Death" (by Jacques Derrida).
Asjad, millest sügavalt puudust tunnen, on (füüsilise/vaimse) läheduse ja vabaduse tunne. Kuni maini...kuni maini...siis peab see kogu krempel valmis olema. Siis ma sõidan korraks äkki taas eemale, eemale vähemalt Tallinnast, ja isegi Tartust. Sõidaks Valka, seal on ilus loodus

2008-03-05T22:58:00.004+02:00

..that they´ll be ugly when they´re 40 and they´ve lost all of their good looks
they´ll be ugly when they´re 40 in their marks& spencers boots
that they´ll be ugly when they´re 40 in their laura ashley suits
they´ll be ugly when they´re 40 when they´ve played life by books

(Josh Weller, laulis niiviisi Notting Hill Arts Club´is)

2008-03-05T15:20:00.002+02:00

Teisel pool on tõesti parem...
parem, ilusam, hingatavam õhk ja ümbrus.
Sagin, mis segab, aga ei sega - kiirus, mis segab, aga ei sega - wc´de olematus, mis segab, aga ei sega - tuul, mis segab, aga ei sega

Metrood, mis tunduvad segavat, aga mida igatseb rohkem kui kõike muud - inimesed, kes enda rohkuses võivad segada, kuid kes panevad lõppeks naeratama
ilusad joovastavad: inimesed paigad joogid kulgemised muusika unelemised

Tunnen aina enam, et Eestis on vaja eemale saada. Saada eemale. Eemalduda. Teisele poole (vikerkaart), ükskõik kuhu. Paika kus saab olla, kust ei pea mõne päeva möödudes lahkuma. Sest millegipärast on alati nii, et reisi lõpul jõuab just pisut hakata sisse elama, just siis kui on jäänud vaid päev või paar olla. Kurbus. Tahaks rohkem ja tõelisemalt, oo kuidas tahaks. Just nimelt, tõelisemalt. Et sealne saaks olla see reaalsus, kus olla. Et see siin ei oleks see reaalsus, kuhu alati jõudma peab. Mõistate?

..jaa. London on endiselt mu mõtetes. Aga ma olen saanud uut energiat ja eluisu on mu juures tagasi, tahan elada. Into the sun we climb

2008-02-19T00:00:00.004+02:00

The Pacific Northwestern salmon
beats itself bloody...

on its quest to travel
hundreds of miles upstream...
against the current,
with a single purpose.

Sex, of course.

But also...

life.

(Elizabethtown)

2008-02-18T21:32:00.002+02:00

Natukene vestlust Pamelaga...väga minu praegust elu kirjeldav:

palun ära kurjusta. sa oled nii tige viimasel ajal. ma ei händeli
Dandelion says:
ma tean
sest elu on sitt
pardon enda tahtmatu käitumise eest

Dandelion says:
noh, ma tean küll, et osadel asjadel pole põhjust
stress ongi põhjus
mis loob ka põhjenduseta kurja tuju
ja kõik asjad kukuvad ja ma unustan kõike
eile...õhtul. mõtlesin et ok teen siis süüa vähemalt, pärast nutmist
ja muna lendas keset kööki laiali
ma lihtsalt ei händelinud...u. hakkasin uuesti nutma

Täpselt selline elu on. Muna viib ka tuju ära. Ja nüüd ma sõin jälle muna, ja mu isa kirjeldas, et ma söön nagu metslane. Jah, suveks kaalun 100 kilo ma pakun. Ajee. Ilus kevad

2008-02-17T16:11:00.003+02:00

...ja teemakohane laul

..I remember a summer's day
I remember walking up to you
I remember my face turned red
I remember staring at my feet
I remember before we met
I remember sitting next to you
I remember pretending I wasn't looking
So try and try even if it lasts an hour
with all our might try and make it ours
cause we're on our way we're on our way

(Yo La Tengo "Our Way To Fall")

EDIT (allmusic´st): Easily one of 2000's most accomplished albums, And Then Nothing Turned Itself Inside-Out isn't as immediate as some of the group's earlier work, but it's just as enduring, proving that Yo La Tengo is the perfect band to grow old with.

2008-02-17T14:12:00.001+02:00

Üks osa teekonnast...see on vaid üks osa meie teekonnast...

Tekstimõnu

2008-02-09T18:58:00.000+02:00

Tekstimõnu pole ilmtingimata midagi võidukat, kangelaslikku, jõulist. Pole mingit tarvidust end upitada. Minu mõnu võib vabalt triivima minna. Triivimine toimub alati siis, kui ma ei respekteeri tervikut, ja kuigi ma paistan olevat keelelistest illusioonidest, kiusatustest ja ehmatustest kaasa haaratud, jään ma - nagu korgitükk lainel - liikumatuks, keereldes vaid käsitamatu naudingu ümber, mis seob mind tekstiga (maailmaga). Triivimine on alati siis, kui sotsiaalne keelepruuk, sotsiolekt on ära läinud (nagu üteldakse: mul läks isu ära). Seetõttu võiks triivimise teiseks nimeks olla Käsitamatu - või ehk hoopis Lollus.

Tekst, mida te kirjutate, peab tõendama mulle, et ta tahab mind. Tõend on olemas, selleks on kirjutus. Kirjutus on keeleliste naudingute teadus, keele kamasuutra. Tekst on fetiš ja see fetiš ihaldab mind. Tekst valib mind välja, nähtamatute ekraanide ja selektiivsete seadeldiste läbi.

Kas tekstil on inimlik kuju, kas ta on figuur, keha anagramm? Jah, kuid meie erootilise keha oma. Tekstimõnu ei saa taandada grammatilisele funktsioneerimisele, nii nagu kehamõnu ei saa taandada füsioloogilistele vajadustele. Tekst on avatud keele tulele (spermana tekstis peituvale elusale tulele).

(R. Barthes "Tekstimõnu")
MÕNUS

2008-02-05T23:33:00.000+02:00

Päevad raamatukogus, mis sisaldavad endas raamatutesse tungimist, riiulite vahel hingamist, arvuti taga silmade pööritamist, väsimist, kirjutamist, kõrvaklappide toppimist arvutisse (et kuulata rebel muusikat & bangida veidrat muljet jätvalt pead), ilusa noormehe silmamist. Ma olen üsna asjalik olnud tegelikult, ja huvitavaid asju avastanud. Järjest enam raamatuid. Ja siis on see noormees, kes on pidevalt RR-is, ja kes motiveerib mind õppima. Küsite miks? Sest he´s always got that -tres serieux- look, tegeleb kindlasti millegi ääretult targaga, samal ajal kui mina mõtlen msni lülituda või pead bangida. Ja siis ma ju ei tohi, sest ma ei taha jätta halba muljet, eks. Püüan siis taas raamatusse süübida ja selline tugeval astmel boheemlus ja tarkur välja näha. Näete, motivatsioon. See toimib! Sest mõne aja pärast ma olengi taas raamatu rüpes, või kirjutan miskit, inspiratsioon on neil hetkil minuga. Ja siis inspiratsioon kaob, aga helistab Eva, kes on taas autoga raamatukogu ees, et sõita koos mõnda kõige toredamasse kohta lõunale. Gurmaanlus ja gurmaanlikud jutuajamised, kuidas teisiti. Ilu. Samas hirm. Ikkagi vähem kui 3 kuud. Ja nii. Aga ma tahaks armastada ja et mind vastu armastataks. Et oleks õnnelikuks tegev asi. Aehhh...unelen nüüd voodil kellestki teadmatust edasi.

2008-01-31T01:10:00.000+02:00

...ja ma olen mures mõndade inimeste pärast
..ja ma olen mures enda pärast

ja ma ei tea. 3 kuud lõputöö sisse andmiseni. Õudne, samas lohutav. Sel hetkel pole enam teha muud kui sisse anda, muuta ei saa enam midagi. Annad töö sisse sellisena nagu see on. Ja siis on vabadus. Vabadus ja mind ei huvita, mida keegi arvab. Peaasi, et kaitseksin ära, ja hästi. Sest selleks ajaks, ja üldse, pole vist ühtki asja olnud, siiani elus, mille pärast ma nii fucked up oleksin olnud. Asi läheb veel hullemaks, ma tajun seda. Tajun kuidas kaugenen elust, tajun kuidas hullun, tajun kuidas normaliseerun, tajun kuidas vajan inimlikku lähedust. Tajun, kuidas mul selleks aega pole, aga teisiti ma enam ei tea. Ei tea, mis saab. Ma arvan, et hetkel võib see lähedus vaid head tuua. Keskendumisvõime ja kõik paraneks. Oleks midagi head, lähedus on nii oluline. Ja pikad vestlused. Ma tunnen vahepeal, et ma tegelen suremisega, mitte elamisega. Nii kaua kuni lõpetatud on. Ma kardan ennast sellistel hetkedel, sest ma ei tea ise ka, kes ma olen. Ei tea seda, kuidas ma käituda võin. Oskan suhelda, ei oska. Kõik vaheldub. 3 kuud. Tahan laamendada! Samas, kõik on ok. Kogu aeg peab rahulikult võtma, sest ilma ei ole võimalik kirjutada. Täna on olnud nii heitlik päev, ja sellistel päevadel ei teegi ma midagi ära. Vaid heitlen ja võitlen iseendaga. Üks, mida vaja, on see, et mind vahepeal ära kuulataks. Sest seda on vaja endast välja saada, siis on taas parem. Ooo Jumal küll, kes sa mu baktöös esined, miks see kõik nii raske on?

2008-01-30T14:34:00.000+02:00

....
Keep you doped with religion and sex and TV,
And you think you're so clever and classless and free,
But you're still fucking peasants as far as I can see,
A working class hero is something to be,
A working class hero is something to be
.......

Jaa. Tänase päeva laul.

2008-01-25T14:11:00.001+02:00

Mulle meeldib suudelda, eks. Enda täielikus eba-adekvaatsuses ja pohmellis (üle pika aja oli hommikul tunne, et ma ei taha püsti tõusta, sest asjad võivad halvemaks minna) mõtlesin siin, et mina valiks suudlemise. Et kui tuleks valida mõtlemise ja suudlemise vahel, siis suudlemine meeldib mulle enam. Põhjusel, et suudlemisega käib kaasas ka emotsionaalne pool, ja mõtlemine. Aga lihtsalt mõeldes suudlemist ei saa. Ei ole just nii, et süübides Kierkegaard´ i, saab inimene samal ajal praktiseerida suudlemist. Siis on ikka ainult mõtlemine, sügav mõte. Aga suudlemisega saame me kaasa mõlemad.

Tähendab, sellest jutust ei saa ma nüüd aru, et kõik ikka teaks. Tarbin mullivett edasi

2008-01-22T01:00:00.000+02:00

...miski tekitab mus need mõtted keset ööd. Ja ma ei saa öösiti eriti magada, ja ma näen kõige imelikumaid unesid. Just öösel või omaette olles kõik see minuni tulebki. Päeval ma elan, teen asju, mis vajavad tegemist, naeratan koos valgusega. Ma reaalselt ei tea iseennast.
Paigast ära, aga võib-olla paigas. Kadunud, aga võib-olla leitud. Õnnelik, aga kurb. Kuulan, aga võib-olla ei kuula. Naeratan, aga võib-olla nutan. Nutan. Karjun ja valjult, teadmatult endale. Tahan lõhkuda, aga tahan korda. Naeran. Olen olemas. Mis siis ikka. Hommik tuleb

2008-01-18T19:18:00.000+02:00

If you'll set your mind to it, you can do it.

BA kraadi kätte saamine on ikka selline eesmärk, see on mu ainus reaalne eesmärk senikaua, kuni see lõpuks käes on. Peab endale ikka vahepeal meelde tuletama kui oluline see on, ja siis vastavalt sellele ka tegutsema. Ja see tegutsemine on hea, ja isegi huvitav, ja sellise Tunde nimel, mis valdab mind siis kui saan olla enda suves, esimeses suves üle pika aja, kus tunnen, et olen tõeliselt vaba, selle nimel tasub pingutada. Inspiratsioon on taaskord minuga, nii vahelduse mõttes. Eilne kool oli viimaks kui olin enam-vähem kätte saanud, mida tahtsin, isegi positiivse maiguga. Mul oli seal üle pika aja hea olla. Hämmastav. Ei olnud ahistav, ruumiliselt, vaid tundeline - vihane või lootusrikas, viimaks rahulolev. Kui ennast piisavalt kehtestada, siis tundub, et asjad hakkavad liikuma. Progress. Armastan seda praegu. Eriti armastan ma tõika, et enda ühiskonnateooria esseed saan ma kirjutada põhimõtteliselt lähedaselt enda BA teemaga, kasutades enda BA-s kirjutatut osaliselt ka ses essees. Siobhan Kattago tundub eriti abistav, fascinated mu tööst ja muust, mulle meeldib. Nii positiivset vastukaja (A4 pikkuses kirjad jne) tavalisti
EHI-st ei saa.

..ja peale akadeemilistes koridorides veedetud asjalikke tunde saab nautida täiuslikus EVA- de ringis tomatisuppi, laulda kõige tobedama muusika järgi ja lasta end vabaks. Sellist blää-mää olekut on niivõrd vaja, ja enda vabal ajal ma kavatsengi vaid selline blää-mää olla, muidu ei händeli ära.

..viimaks, avastasin ma veel seda, et mul on päevad, mil ma tunnen, et ma näen välja hullumeelne, ma tundun random inimestele hullumeelsena (minu hullumeelne kujutelm kindlasti); on päevi, mil ma tunnen end üleoleva ja ilusana, teadlikuna kõigest; on päevi, mil ma tunnen end Naisena, seksikana jne, on päevi, mil ma tunnen end raamatukoina ja mingi veidra sassis juustega lollakana (aga see käib ka vist juba sinna hullumeelse alla). Täna, meeleheitlikult tuulates mööda Järve keskust, tundsin, et ma näen välja kui hullumeelne. Noh, kõigi nende korralike poodide tibimüüjate kõrval, kes vaatasid mind kui maailma ime.

2008-01-12T00:39:00.000+02:00

Ma ikkagi leian, et tahaks kirjutada raamatu meestest, lihtsalt ja vabas vormis. Mul oleks nii palju öelda, nii palju anda, nii palju jagada. Sel teemal lõputöö kirjutamine läheks palju sujuvamalt kui see, mis praegu käsil on. Üks öö ja valmis, või siis mitu ööd, sest (NB!) uurimus peab ikka kirjutamise käigus jätkuma. Tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, siis -mehed- on mu alus ka antud bakalaureuse suurteoses. Ilma nendeta seda tööd ei valmiks. Keskaja mehed ja uusaja mehed ja kaasaja mehed. Huvitav, kas ma nende kohta ka nii palju tean kui nende teiste meeste kohta? EIT olen ikka küll. Mh..Eva mõtted kell 0:53. Saa kaineks, maga välja, ärka üles, ära jaura

2008-01-07T22:22:00.000+02:00

Ja no fakk. Ei ole midagi teha - ma olen endiselt armastussuhtes Cassireriga. Tuleb ikka teda ka enda baktöös kasutada, tema poolt öeldus on kuidagi kirge ja tunnet ja ehedust. Ma ei oska seletada. Igal juhul, õue mängima ei saa tema tõttu minna. Sest ta köidab mind, ta on lehekülgedel, mu mõtetes, terve selle päeva, jätkuvalt. Kui keegi nii väga imponeerib, siis teeb see rahutuks. Täiesti rahutuks, sest tahaks kõike, mida vähegi saab ja kogu aeg, aga inimlikult ju ei jõua. Tekib rahutus. Aga vist ikka selline rõõmus rahutus. Sest see on armastus.

2008-01-05T14:41:00.000+02:00

Püüan viia end tagasi filosoofia lainele. Wifi on miskipärast kadunud, Filosoofiaga ei saagi ühenduda (see mu wifi kasutajatunnus), äkki ka seepärast ei tule filosoofia mulle praegu kergelt. Ühendus on kadunud, noh. Sellegipoolest, püüan parimat. Haaran Sartre´it, haukan natuke Cassirerit peale. Mingit huvitavat Jumala juttu võib leida kõikjalt, ja ikka ja aina huvitavam on see, kuidas seosed hakkavad tekkima. Ja ma täielikult arvan, et need on minu isiklikud absurdsed seosed, mida tegelikult kindlasti pole, aga mina olengi absurd. Millised suured sõnad, eks. Aga tõesti, võtan siit ja sealt midagi, igalt poolt natuke. Suuresti olen staadiumis, kus võin nõustuda pea kõigiga, sest kõigi teooria tundub vett pidavam (?) kui mu enda oma, ütlen jaa jaa jaa, või siis kindlalt ei ei ei. Õnneks mõtlen, et ega mina polegi keegi, kes peaks nüüd suure Vastuse leidma või tõestama midagi, mida varem pole tõestatud, see mõte aitab. Mina näitan vaid erinevaid teooriaid, olen uurija, ja võib-olla pikin vahele ka mingisuguse isiklikumat laadi kommentaari. Aga see on kõigest bakalaureuse töö nii, et enda töö lõpuks väidan arvatavalt täie õigusega, et ma tean, et ma midagi ei tea. Ma kulgen trajektooril: kaotan end - leian - kaotan end - leian. Kaos ja kord, ei midagi muud. Ja ma arvan, et korda ei tekigi. See töö saab olema sama hüplik kui mu enda loomus, emotsionaalne ja ajendatud uitmõtetest. Kõik on muutumises. Kadumises ja leidmises

2008-01-02T14:23:00.000+02:00

Mis siis juhtus aastavahetusel?
- Joomine - Eva tunnetas enda joobeastet vahepeal üsna selgelt, või noh, selgelt nii palju, et ma sain aru, et selge silmapilt on natukeseks kadunud. Hõõgvein teeb seda minuga, viimasel ajal kogu aeg. Ja kodus on veel pool pudelit 21 vol´ist hõõgveini. Muidugi, peale hõõgveini "laksu" pidi edasi jooma cosmopolitani, mis püüdis olla cosmopolitan, kuid kokkuvõttes oli lihtsalt väga kange mixture absolut vodkast, cointreaust, ja ehk oli seal ka piisk jõhvikamahla, ma pole kindel. Nii see jätkus, veel mõnd aega. Alkohol otsa igal juhul ei saanud
- Inimesed - lapsed ja õesõbrad ja Inimene. Oli õige valik
- Koht - suvila, mets, majade soojus. Taaskord õige valik, sest ma enam ei suuda linna aastavahetusi, kindlasti mitte. Ma ei kannata seda lärmi ja pudelite peksmist ja tunnet, et ma olen trapped. Ma tahan siiski hingata ja mõtelda tagasi eelmisele aastale, tunda, et mul on ruumi ja ilu enda ümber. Suvila oli selleks ideaalne, inimesed ka. Eriti veel kass, kes oli kõige mõnusam aastavahetuse kass üldse. Lumehelbed hakkasid langema täpselt enne kella 12, langesid ninale ja meile ja kassile ja...ja oli ilutulestik ka. Meie enda oma, keset lumesadu. Peaaegu samaväärne linnas peetavale, ainult ilusam
- Inimene. Tunne, et see ongi see inimene, kellega tahad enda aastavahetust veeta. Kasvõi musi, aga see oli parim. Kasvõi kaisus magamine nagu uruloomad, aga see oli parim ja mul oli tunne, et ma olen kodus. Kui nüüd vaid tuleks see blokk minu suhtes maha, ja oleks jälle 24/7 üksteisega sama hubane ja vaba olla kui need tunnid kaisus. Siis olekski See. "Ootan, et sa käiks mu põues vaikselt vargil et me tunneme - see on see on see."

Tundub tegelikult, et kõigil oli üsna mõnus väärikas heaolu tunnet tekitav aastavahetus ja see ongi see, mis loeb. Et ilu jätkuks

2007-12-15T20:00:00.000+02:00

Olen hetkes, kus igapäevane Mõte, baktöö mõte on kinni, vähemalt veidi. Aga ma leian, et ma ei hakka selle pärast põdema. Loen vahepeal muid tekste, võtan vabalt, teen äkki ära eksami, mis veel tegemist vajab. Kuulan Diana Rossi, loen Foucault "Diskursuse korda" ja armastan seda 1970ndal antud loengut iga korraga aina enam. Jumaldan tema mõtte loomulikku voolu, ja seda, kuidas ta oskab nii hästi Ära Öelda seda, mis vajab ära ütlemist. Tahaks ka nii, sest viimastel päevadel oskan teha vaid suuri sõnu ja keerutada, oi, kuidas keerutada. Aga tema paneb märgi maha ja sellest saab aru, hea ülesehitus. Oo kuis jumaldan. Hea lugemise laupäev.
"Diskursus pole enam muud kui pelgalt helendus tõest, mis tema enda silmis on sündimas. Kui kõik võib viimaks võtta diskursuse kuju, kui kõike võib öelda ja diskursusega seoses võib kõnelda kõigest, siis on põhjuseks see, et kõik asjad, mis on väljendanud ja vahetanud oma tähendust, võivad naasta oma eneseteadvuse sõnatusse sisemusse. Olgu tegemist alustrajava subjekti, algupärase kogemuse või üleüldise vahenduse filosoofiaga, alati on diskursus vaid mäng."
...vaheldub
"I'm coming out, I want the world to know, gotta let it show...I'm coming....out!"
..vaheldub
"Paistab, nagu oleks tahetud kustutada kõik jäljed diskursuse tungimisest mõtte ja keele mängudesse. Meie ühiskonnale, nagu ilmselt kõigile teistelegi, ent erineval kujul ja määral, on omane sügav logofoobia, omalaadi tumm hirm nende sündmuste, nende öeldud asjade massi ees...., kogu selle diskursuse lakkamatu ja korratu sumina ees."
...vaheldub
-mandariini söömine-7th heaven-america-s next top model

edit: oi kuidas mind see tekst nüüd häirima hakkas. need laused häirivad. hakkan sellele diskursuse olemusele nüüd aina rohkem mõtlema...kas ja kuidas ma sellest aru saan. pea ausalt valutab. aga jätan selle posti alles. ja ei vaata seda, neid lauseid, mis siin ennist just lummasid ja vajasid esile tõstmist.

edit again: praeguseni saan ikkagi sellest diskursuse jandist enim aru nii, et kui tähistaja on osanud diskursusest läbi näha, siis kaotab diskursus enda reaalsuse. tähistaja, kasvõi subjekt, näeb sellest diskursuse distsiplineeritusest läbi. mis võib viia selleni, et teda mõistetakse diskursuse sees olevate inimeste poolt kui hullu v. siis haarab teda üha uus diskursus. ma nüüd rohkem ei kirjuta, päriselt. mõte leidis rahu natuke. head laupäeva

2007-12-11T14:43:00.000+02:00

Personaalsem postitus, nn note to self. Eile avastasin miskit. Miskit, mis teie jaoks võib tunduda loomulik tõde, kuid mitte minu jaoks

Suhetest. Eile, lamaskledes Eva diivanil (see pole mina kolmandas isikus) ja vaadates mis iganes romantilist usa komöödiat, avastasin üks hetk karjatusega, ühe suurima elutõe. Täiesti kummaline, selline tunne, nagu miski oleks mind sekundilt tabanud, välk, rush through the head, tunne:
Ma pole siiani, kordagi, enda elus, täheldanud seda, et ma olen suhtes (siis kui ma mingi inimesega koos olen). Ma pole kunagi defineerinud enda suhtlust inimesega suhteks. Sellisena mõistnud, et ma ole selle inimesega koos. Ei. Mis ongi kõige põhjus - selle põhjus, miks ma käitun suhetes nii, nagu ma käitun, hoian sõbrad ja selle Teise omavahel lahus, ütlen, et mul on enda elu ja enda aeg (mis muidugi ka on), aga ma täiesti võtan seda Suhet kui eraldi üksust. Nagu see ei kuulukski mu elu juurde. Kuigi tegelikult, just seda ta on, see inimene on sel hetkel mu elu üks osa. Suur osa. Ma ei saa aru, kuidas ma seda niiviisi näinud pole. Ma olen seda alati vältinud, sest mul on ju minu ego, minu vabadus, minu Mina, mida ma meeleheitlikult kardan kaotada, aga selle käigus teen hoopis haiget sellele Teisele. Sest ma olen kauge, sest ma pole kunagi, olles suhtes, 100% õnnelik. Sest ma pole aru saanud suhte ideest. Sellest, et kui inimene su elus on, siis see ongi see, mis sind õnnelikuks teeb. Sest sulle ju meeldib temaga aega veeta, see kui ta On. Aga ometi, pole ma seda kunagi võtnud kui kooselu, arvestamist ja muud sellist. Sest hommikul lahkun ma selle inimse juurest, et minna ja tegeleda Oma eluga, ometigi on ka tema minu elu. Nii veider. Nii fucked up. Ja ma mõistsin seda praegu. I'm struck by lightning. Naerge kui tahate, et oi, Eva, mis "uudsete" ideedeni sina jõudsid, aga minu jaoks see on seda. Hilise psühholoogilise arenguga olen. Füüsilisega ka. Minu jaoks ei ole olnud kunagi lihtne inimest enda lähedale lasta, tegelikult. Sest võib tekkida liigne lähedus, ja ahistus. Kuid mis on liiga lähedal? No küsimused, ma ütlen. Minu jaoks oluline õhtu oli eilne.

Mõtted jooksevad nüüd kokku. Too much to handle. Lõpp

2007-12-09T02:28:00.001+02:00

Lisandus...

..ja varsti mind tuntakse selle hullu naisena täpilises mantlis, kes kogu aeg omaette pobiseb. Vahel on täpiline koer ka rihma otsas..

2007-12-09T02:07:00.000+02:00

I'm not saying right is wrong
It's up to us to make
The best of all things that come our way
And all the things that came have past
The answer's in the looking glass
There's four and twenty million doors
Down life's endless corridor
Say it loud and sing it proud
And they...

Ei oska vist end enam muud moodi kui laulusõnades väljendada. Baktöös püüan siiski muul moel ka väljendada. Kahjuks ei tee muusikast bakatööd. Tahaks teha. Mitte et filosoofia oma intrigeeriv pole viimasel ajal, on. Eriti põhjusel, et ma vaidlen iseendaga, skiso pool minus lööb aina enam esile. Inimesed, eilses öös, tänaval, kommenteerisid (küll vene keeles, aga ma sain aru), et vaata...see neiu räägib omaette, iseendaga. Rääkisingi. Ja ma ei leia enam, et see imelik oleks. Või ma ei pane seda tähele. Räägin tänaval omaette nagu mul oleks kaaslane, päris tihti tuleb ette. Püüan siiski end ohjata. Kes veel ütleb, et filosoofia bakaga hulluks ei lähe? Ma räägin iseendaga peegli ees ka. Päris huvitav on

Aga laulusõnad on Head. Laul on hea. Muusika köidab alati. Lasering äkki mingi hetk jälle, kes seda teab. Elan nüüd enda hulluses edasi. Ja unistan Inimesest ja suvest.

2007-11-27T13:06:00.000+02:00

You confuse me in a way that I never knew
Break me shake me hate me take me over

2007-11-25T00:54:00.000+02:00

Dead ends
Et nüüd, vahel tundub nii, et on ainult see baka jant ja midagi muud ei olegi. Et mul ongi ainult mu läpakas ja raamatud ja võimalus kirjutada. Võimalus kodus süüa ja võimalus ärgata nii hilja kui tahan. Alarmeeriv kohustus puudub ja see muudab uimaseks. Samas, ma tunnen, et enda alal olen ma palju, rohkem kui arvasin, viimase paari kuu jooksul suutnud areneda, paljuski just tänu sellele, et mul on selleks, ja enda jaoks, aega. SAMAS, vahel tunnen Laseringist puudust, eriti kui sellest rääkima juhtun. Ja häirib see, et enam ei ole ma selline muusikaguru, kes teadis plaatide ilmumiskuupäevi ja näiteks -nädala-uusi-plaate või enam ei saa ma oodata Bertuse "bussi" sõitmas Laseringi poole, mis oli alati nagu suurim kingitus. Selline ootamis-ja üllatusrõõm. SAMAS siis, viimaks, tundsin ma just seda, et ma taaskord, nüristun ära. Et ma üha enam lähenen muusikateemale ja see on hea ja uhke, kuid kaugenen kooliteemast. Sellise tühja koore tunne, sest midagi oli ikka puudu. Dead ends. Miks siis ei saa kõike korraga, ja kui, siis kuidas saaks?

Sellised küsimused täna. Arvatavalt pean baka-agoonias edasi kannatama. Jah, ma tean, nii on ju õige. Põrr

2007-11-21T14:22:00.000+02:00

Olles kirjutand paari päevaga 10 lk baktööd, on kogu energia läinud. Seda tunnen nüüd, mitte enne. Tunnen ka, et ei oska ega tahagi inimestega eriti suhelda. Sest olen enda mõtte sees, I'm away away, not in-another-room away. Kuigi ma karjun enda baktööga, ei saa endast aru-saan endast aru, tahan ma ikkagi jätkata, jätkata selle eksperimendiga. Muidugi kogu aeg ei jõua. Aga täna tunnen juba, et istuksin jälle vaid enda tekkide ja patjade sees, loeksin taaskord midagi, ja saaksin inspiratsiooni. Selleks, et midagi veel kirjutada. Õu ei kutsu üldse, sealne on ebainspireeriv lausa. Hall ilm. Kuulan Manu Chaod ja õõtsun unelevalt. Mõne minuti pärast pean enda illusoorsest maailmast korraks reaalsusesse astuma - hambaarst. Selle ajal juba igatsen enda voodit ja raamatu ihalemist läbi poolkinniste silmade. Ma teadsin seda ette. Kui Eva kaob, siis kaob ta korralikult mõneks ajaks. Sellegipoolest, annan teile loa ja lausa nõude, et mind vahepeal endaga kaasa haaraksite, päris maailma.

Kallistused

Heitlik päev

2007-11-12T20:13:00.000+02:00

Jah, heitlik päev ja heitlik olemine. Tujumuutus on eriti äkiline, ühel hetkel on halb siis on hea, ühel hetkel on palav siis on õõvastavalt külm, jäiselt külm, ühel hetkel on inspiratsioon siis pole midagi inspiratsiooni lähedastki. Niiviisi istusin ma täna raamatukogus. Tunne, et hakkaks nutma, samas naeran. Tunne, et võtaks ennast kokku, samas varisen laua alla. Ei julge suhelda - julgen suhelda. Ma tõesti ei tea ennast praegu. Imelik olemine, ja keskaja kultuuriloo oleks ka peaaegu läbi kukkunud, aga õnneks ei kukkunud. Kuigi mis kasu on pikast õpisklemisest kui tulemus on nigel...
Suht mõttetu.

Jah, kõik on heitlik. Juba minu õppimisvõimekus on sellist laadi. Ma suudan maksimaalselt kaks tundi järjest õppida, seda ka pidevate häiretega. Kord häirib mind mingi krõbistamine, kord ilus mees raamatukogu laua taga, kord häirib mind lihtsalt kõhutühjus või mõte, et ei, mul on vaja juuksurisse minna ja enda soengut kohendada. Kui sellised mõtted tulevad filosoofia vahele, siis on võimatu filosoofia lainel püsida või täielikult aru saada. Ei suuda vahepeal ikka üldse kontsentreeruda, kuigi püüan siiski edasi. Püüan nii, et oleks parem ja edukam ja zenim. Jälle

Hmh. Raske on olla täna. Was it something in the water..

2007-11-01T18:10:00.000+02:00

Hämmastaval kombel, mulle täitsa meeldib mu elu antud hetkel. Mulle meeldib see, et mul on aega teha asju, mõelda mõtteid siis ja nii palju kui ma tahan. Inspiratsioon on minuga. Loen ja saan uusi ideid, elu tähtsamad asjad ei tundu mõneks hetkeks hirmutavad, vaid hoopis kaasa kiskuvad. Sellised, nagu nad tegelikult olema peaksid. Ma olen enda baka töö ainesest lummatud, leian uusi külgi, mida ses töös vaadelda. Enda jaoks on see kõige rohkem kui avastusretk, sest ma avastan läbi selle iseenda mõtet. Endaga võib huvitav olla, mõtlen ja arutlen iseendaga, nagu skisofreenik noh. Olen enda väikeses mullis, enda kodus, enda tuhandete sallide ja raamatute sees, nagu Pamela ütleb. Kuulan muusikat, sealt saab ka ainest nii mõnekski puhuks. Ei kiirusta liiga meeletult, võtan asju vastu nii, nagu nad minuni tulevad. Jõudeaega peab olema ja varuma.

Muidugi ei tähenda see, et ahastushetked olemata on. Ma ahastan ja tugevalt, kogu hingega. Ma karjun iseendaga, iseendale, teistele, et ka teised tajuks mu tohutut hirmu ja õõva ja saamatust. Õnneks nii käitun ma viimasel ajal vähem. Sest vahepeal olen saanud julgustust, tunnet, et see, mida teen, ja see kuidas mõtlen, on isegi huvitav. Et mu mõtetel isegi võib olla kaalu, sest vahepeal ei olnud ma iseendaga enam üldse sõber. Praegugi pole, aga tunnustust on vähemalt natuke tulnud ja see aitab. Aitab et olla

Mulle meeldib lugeda Kolakowskit (näiteks), sest mulle tundub, et ta räägib minuga. Ma armastan seda kui nii juhtub. Et rohkemad ja rohkemad raamatud minuga räägiks. Selliseid pole mu elus palju olnud. See mõjub mõnusalt, niisamuti nagu viimase koos veetmised inimesega, kellega koos veetmist hakkan taas ja vast rohkem hindama kui varem.

Teie Eva

2007-10-23T13:27:00.000+03:00

Whenever I–m down I call on you my friend...call on you my friend

They only want you when you're seventeen, when you're 21 you're no fun

sellised laulusõnad siis tänases päevas. esimene on groove armada, teine ladytron. ladytron on siis see koosseis, mis viljeleb nn. electroclash'i. ja gaad, ma armastan seda sõna...ElectroCLASH! elektrooniline muusika, kus on palju kasutatud sellist toorest elektroonikat, süntesaatoreid, veidi labane isegi, aga see toimib.

peaks kooli minema või midagi tarka tegema, aga muusika võlub. peaks juhendajat hakkama tõsisemalt otsima, peaks registreerima ümbrikueksamile, ostma välja plaadid laseringist (jah, kui mul ainult raha oleks), midagi muud tarka peaks ka kindlasti tegema.

aga kes suudab kui õues on miinused, ootan juba neid ilusaid aegu kus nägu õues ei liigu...põsed on kangestunud. rõõm

halloweeni pidu oli tore, üks õige-päeva-halloweeni jant on veel tulemas, koos aktuaalsete õudukatega, sest üks neist, mida sai suvilas vaadatud, oli küll täielik absurd. mingid zombid ja puujalaga naine ja ma ei tea, muud veidrust ka. kooki sai palju süüa, juua sai ka täitsa korralikult, kummalisi sõnumeid saadetud, samamoodi nagu kummalisi mõtteid mõeldud. oeh. evale hakkavad vist mingid asjad kohale jõudma....

muusika mängib endiselt. täiesti haklikud mõtted. ärka ellu, eva!

2007-10-16T13:26:00.000+03:00

Uneloom. Kogu aeg on väsimus. Andke Evale voodi ja ta magab, ükskõik mis. Isegi 11 või 12 hommikul ei tõuseks muidu üles kui endale spetsiaalselt äratuskella ei paneks. Magaks vähemalt kella kaheni päeval, alati. Järele mõeldes, ei ole see seotud isegi hilise magama minemisega, sest isegi kui lähen (õhtul) tuttu normaalsel ajal, võin päeval kolm-neli tundi rahulikult magada. Ainult magada, keha ei liigu, midagi teha ei tahaks. Ainult sunni najal ajan end liikuma.

Peaks vist ikka arsti juurde minema, see pole päris normaalne. Sest isegi pidudel, viimasel ajal suudan seal ainult haigutada. Jootke mulle alkoholi ja uni on veel tugevam. Ehk siis kui kõik teised veel möllavad, siis mina haigutades naeratan :)

2007-10-14T16:25:00.000+03:00

...kuidas inimesed tulevad sinuni ka siis kui sa ise tasasemat elu elad. öösel kutsutakse autoga ringi sõitma, oli kõige parem. ja siis kui viimaks oled koju jõudnud, hüplevad su sõbrad aka töökaaslased aka eks-töökaaslased su akna all (kella 4 paiku). lähed ja räägid juttu, on rõõmus olla. nii ongi juba 3 päeva järjest mindud magama millalgil hommikul, 5 paiku

ühesõnaga. aitäh inimesed, et te olete minu jaoks isegi kui mina ei jõua alati olla teie jaoks

2007-10-12T16:47:00.001+03:00

Ma leidsin endale lemmik vinegretti..see on nii hea! See on just õige vinegrett, eriti maitsekas ja palju peeti ja palju kapsast. Kummastav, et mulle selline asi meeldida saab. Aga viimasel ajal on see tõesti juba nagu suur stoori, Eva ja tema vinegrett.
Eva-Liisa naerab selle peale, samas sööb ise ka. Tegelikult, see vinegreti jutt ei ole niisama õhust võetud, mul on nimelt veres suur rauapuudus, ja peet teatavasti sisaldab viimast palju. Nii ma siis konsumeerin ja isuga.

Ilm on õues täielik müstika. Ma arvan, et sõda on alanud, täiesti reaalselt. Mina enda nina igal juhul õue ei näita, siin kodus, enda raamatute ja diivani ja patjade poolt ümbritsetuna tunnen end kaitstult. Õue ei kavatsegi kiigata. Mis siis, et mul on uus ja soe mantel. Ei kavatse! Issand, vaatasin jälle korraks aknast välja. No hirmutav on see!

Loen kodus sellist raamatut nagu "Keskaja sügis", päris huvitav asi hiliskeskaja kultuurist, kirjeldused on nagu ilukirjanduslikus raamatus, kuigi tekst on tihe ja läheb edasi siiski aeglaselt. Teine raamat, mis kõrval lebab, on "Keskaja Euroopa kultuur". Arvake, mis eksamiks ma õpin. Nüüd võib öelda, olen ma viimastel nädalatel süvitsi tegelenud juba kolme teemaga: judaism, 20 saj teadusfilosoofia ja keskaja kultuurilugu. Tunnen end taas enam-vähem haritlasena.

Söön veel vinegretti. Meeletud emotsioonid.

Eile veetsin neli tunnikest või rohkem uue filosoofi Sandriga, väga tore inimene ikkagi. Iga päev u viiekordne kirjavahetus, ja meeletud mõttelennud muusika teemadel, või ka filosoofia. Või räägime me lihtsalt väikestest tobedatest asjadest. Igal juhul inimene, kes tundub oma inimene.
Eile veetsin aega vanade sõpradega, ja oli meeletult hea. Nii õige ja oma ja hea keskkond. Nauding puhtal kujul. Sai rääkida ka, erinevaimatel teemadel. Ja me ei joonudki, oo seda ime (khm khm)

....panen nina kampsuni sisse, loen edasi. olen täna maailma eest peidus

2007-10-02T17:05:00.001+03:00

Päriselt, ma ei kujuta ette, kuidas ma kirjutan ära enda bakalaureuse töö. See tundub võimatu. Mu mõtted on viimasel ajal nii haklikud, või neid üldse pole. Inspiratsioon kaob vahepeal, kirjutada ei oska.
Kirjutan juba teist nädalat üht esseed, see on ainult üks essee! ja ma ei suuda. Muidugi, umbes nädalake tegin ma uurimistööd ses osas, sest teema on huvitav. Aga enda lauseid ei oska nüüd üldse moodustada. Olgu, ühe päevaga 3lk teksti polegi nii halb, aga see on meeletu piin, sest tekst ei voola. Voolama ta aga just peaks, tavaliselt seda ta teeb. KINNI. õudne!

Hirm on peal, ja täiesti reaalne hirm. Võiks ju täna veel 3-4 lk teksti tekitada, ja varem polnud see mingi probleem, ma tõesti ei tea. Peaks selle ära kirjutama, sest järgmine (lühiessee) juba ootab. Ja ma tahan kõik kaelast ära saada, sest nii nagu praegu, on ängistav olla. Ma arvan, et varsti vajan ma psühholoogilist abi. Ei, mis varsti? Ammu olen vajanud, aga ma ei kasuta sellist varianti, põhimõte. Lõpetamine on hirmsaim asi, mida inimesega teha saab.

Vegeteerin nüüd raamatukogus edasi ja karjun appi. Inspiratsioon, naase!

2007-09-27T21:44:00.001+03:00

Elu. Elu võib elada niivõrd erinevalt, ja parem on, kui oskame elada kuidagi omamoodi, mitte (täpselt) nii, nagu seda ühiskond meilt nõuab. Omal viisil on huvitavam, ei pea sobituma niivõrd mingisse kindlasse mustrisse, vaid saab olla mustrite segu. Segud on head. ETV-st näidatakse täna järjekordset dokk-kaadrit, nagu neid ikka kõiksugustelt kanalitelt viimasel ajal tuleb. Dokk-kaadris on siis selline elu, kus on kaks ema ja isa - ehk lesbilise suhte all kasvav laps. Ma isegi ei vaevu seda vaatama, sest minu jaoks see pole probleem, või mingi tulipunkt, mida peaks kuidagi eriliselt (alalõpmata) esile tõstma. Tavaliste inimeste elu, ja mind tõesti häirib, et seda dokk-kaadrina (kui mingi probleemina, alert-ina, millegi sellisena) näidatakse. Arvatavalt on saade selline, mis tahab tõsta inimeste sallivust ja arusaama, et on igal moel elavaid inimesi, aga sellegipoolest, lõpp-tulemusena näidatakse neid inimesi ikkagi veidrikena. Kuidagi üldse mitte sobiv. Kujutan ette kuidas sajad inimesed vaatavad seda suud ammuli, et oioioi, nii ikka ei tohiks, ja jumal tänatud, et meie elame enda rahulikku, turvalist, Normaalset elu, meie laps ei kasva mingiks geiks.

2007-09-26T21:08:00.000+03:00

Tundub, et kui vahel täiesti eesmärgistatult minna raamatukokku või niisama natuke Asjaga tegeleda, siis tegeleb ka. Ja täiesti intensiivselt ja rahule jäädavalt. Täna veetsin RR-is 5 tundi, millest 4 oli hea ja sujuv töö tegemine. Ei võtnud isegi mõttesse mõnd muud plaani, vaid raamatukogu. Teadsin, et mul on aega terve päev, mis tähendas, et : "võta oma aeg, kirjuta, loe, maga laua peal, joo teed, kirjuta". Aega on, on põhiline mõte. Ainus mõte, mida ligi ei tohi lasta, on see, et aega on lõpmatult. Siis variseb kõik jälle koost, sest enne kui märkad, oled juba kuskil tänaval lulli löömas, ja nii jõuab kohale õhtu ja mõte: APPI, ma pole jälle midagi teinud

Et tuleb minna ja kasvõi natuke teha. Peaasi, et iga päev midagi. Ja nii ma püüan mõelda ja elada. Äkki see aitab.
Õhtul saab aga rahulikult rahulikku õhtut veeta, kus vaatab tobedaid sarju või veedab aega inimeste keskel. On aega lihtsamate mõtete mõtlemiseks või rohelise tee ekstrakti tarbimiseks (vaimustus!) või üldsegi, endaga tegelemiseks. Mitte, et kool ei tähenda endaga tegelemist. Kõik enda nimel, et oleks üks hetk parem enesetunne ja parem päev.

2007-09-22T12:43:00.000+03:00

Oh happy day...oh oh oh...laulab Aretha

Hr Ashcroft laulab:
...music is power

..music is the mantra
unwinding your head
music is the question
to things unsaid

või siis you said its time to cry the past away
cry til the morning
I've cried like I never before

Kõik need sõnad käivad mu elu kohta praegusel ajal. Ongi muusika, järele mõtlemise aeg, ilusad hommikud, kus tantsib Aretha järgi. Selline taastusravikeskus on Tartu. Kuigi ma tunnen, et ma pole ikka veel terve. Sel aastal on kõik asjad kokku jooksnud, ei jõua vahel isegi mõelda või aru saada. Lihtsalt elad ja nutad-naerad vaheldumisi. Emotsioonid on mu passioon, isegi et neid vahel liialt on. Teisiti ma ei oska.
Aga Tartus ma pole kordagi nutnud, seegi hea (naer). Siin tundub kõik nii pingevaba lihtsalt, päike tuleb vähemalt korra päevas välja, andes voli voodis unelemisele või hulkumisele mööda Tartu tänavaid-kohvikuid, sõpradega. Tartu lihtsalt on rahulikuma vaimsusega linn, see peegeldub ka inimeste nägudelt. Ka siit, Jaani kiriku esisest korterist, aknast välja vaadates, paistavad inimesed nii ilusti "kätte", hea on vaadata Tartut.

Vahepeal peab aga Tallinna tulema, ja ma loodan, et Tartu aitab mul ka Tallinnas heameelsust hoida. Peab minema arsti juurde, esiteks. Üleeile põhimõtteliselt kukkusin enda korteris siin kokku, mitte millestki. Päris õõvastav oli. Tuleb pöörata rohkem tähelepanu tervisele ja vähem tähelepanu pingetele või kõigele, mida peaks ära tegema.

Nii on. Ei oskagi rohkem hetkel kirjutada, või kuidagi süngeks läheks see postitus, millisena ta tegelikult mõeldud pole, sest siin on hea. Lähen nüüd hilist hommikusööki haarama. Näeb Tallinnas

2007-09-04T11:14:00.001+03:00

..ja tunnetada natuke kooliõhku, rääkida mõni sõna herr Viigiga ja tunda end paremini..et kõik polegi veel kadunud. Sügiseses vihmas hüpata kaasfilosoofi autole ja vestelda vähemalt keskööni - kuidagi tervendav. Kuulata-jagada muusikat, vaimustuda vanaema "kootud" asjadest ja lihtsalt olla. Sest niiviisi ei olnudki kaua olnud.
Õppekava vaadates ei tekigi enam masendustunnet, vähemalt mitte niivõrd. Kõik see näeb lõpuks ometi hoomatav välja.

Mõnel määral kurbustunne, et enam kohe-kohe Laseringis pole. Ma tean, et ma pean lahkuma, vähemalt mõneks ajaks, nii mõnelgi põhjusel, kuid siiski on veider tunne sees. Lasering on nii omaseks saanud, kõigi oma heade ja halbade külgedega, inimestega, et noh, veider on. Iga päev mõtlen sellele, aga got to move on.

Tundubki, et on tulemas selline aasta, mis muudab ja suudab. Ma loodan et suudab. Aga midagi hoopis teistsugust on ees, mingid eesmärgid ja kindlam jalgealune äkki. Ja samas tundub see kõik põnev, jälgin seda aega huviga, niisamuti nagu seda kuidas ma selles hakkama saan.

...eva tunneb, et ta hakkab suureks saama...

2007-08-25T13:57:00.000+03:00

No mineeee!

Mul pole raha. Hetkel pole selleks ka raha, et saia osta. Ses mõttes, et ma ju käin tööl (veel), et peaks nagu hakkama saama. Aga ei. Tegelt tundub, et kõigil Laseringi noortel on suuremal osal ajast näpud täiesti põhjas. Eile sõin kiirnuudleid. Maitsev. Kõht tühi ajab kurjaks, ja siis ajab kurjaks see kui ei saa minna mingile muusikaüritusele seepärast, et lihtsalt pole raha.

Ma tõesti ei taha vanematele hakata helistama, et tere, ma olen jälle täiesti broke. Aga peab anyways. Jah, see on vingumiskiri. Et pole vahet kas käia tööl või ei, raha ju niikuinii pole. Rõõmus hetk.

Ma nüüd lähen masendun kuskile ma ei tea kuhu. Rõve on olla

2007-08-10T01:36:00.000+03:00

No ma ei tea. No on üks kummaline päev. Jälle
rahulolematus või ärevus või miski on kogu aeg õhus. vahepeal nutu ääre peal, vahepeal rõõmsaim suvelaps, suits väriseb ärevusest käes. veider. täna sai muidu suvepäeva nauditud. rand ja ujumine ja päikesekuumus, vesi on ikka veel jääkülm...eesti suvi. ma ei saa sellest aru. aga jaa. ärevus on sees. midagi on tulemas, midagi muutvat äkki (?) tahaks lihtsalt rääkida ja olla ära kuulatud, vastu annaksin ka kuulamist ja ennast. üleeile öösel oli üks hea vestlus, niisama, spontaanselt. loodab, et neid veel tuleb. täna jõudsin linna, üsna õhtul, ja kõik on maa alla vajunud. tegelikult, nii vähe on inimesi, kellele helistada ja hilisõhtul välja kutsuda kui just tänaval ei juhtu nägema. raske-kaske. ja mina just ööinimene olengi, ka ärinädala sees...

uus päev on aga juba alanud. kõike võib juhtuda:)