Suhetest ja iseendast.

Mis ma siis mõtlen..
Mõtlen seda, õigemini vahepeal avastasin seda, et vahepeal täitus aasta aega single olemist ja u. kuu pärast täitub aasta aega üksi elamist. See aeg on olnud minu jaoks tohutult oluline. Esiteks on muidugi olnud meeletult palju aega iseendale, enda keskkonna loomiseks, on olnud võimalus õppida uuesti iseendaga olema ja seda ennast armastama. Sest tuleb tunnistada, et alguses ei osanud ma mitte kuidagi olla, ei osanud midagi teha kuni selleni, et ei osanud üksi magama minna. Nüüd oskan ma väga hästi üksi magada ja isegi kui vahel satub keegi teine mu kõrvale, siis on see ühelt poolt tohutult hea, kuid teiselt poolt täiesti harjumatu ja järgmine öö on jälle nii hea ise olla, enne magama minekut omi mõtteid mõelda.

Üldse, olen ma avastanud, et üksi olles olen ma rohkem mina ise. Sest enne olin ma enda kaotanud ja mõtlesingi, et olen selline mõttetu olend, kes ise ei oskagi olla ja ise ei leiagi endale tegevust. Aga selle aja jooksul nüüd olen ma esiteks leidnud enda üles, saanud rohkem teada, mida ma tahan nt järgmiselt suhtelt ja mida tegin valesti/õigesti eelmises suhtes. Ilma selleta ei julgeks ausalt öeldes uude suhtesse minna, sest ma teeks ikka kõik samamoodi kui enne. Aga seda pole vaja.

Üleeile käisin sõbrannaga kohvitamas ja tuli välja (lisaks muudele aspektidele) veel üks asi, miks ma oma eelmist suhet ei tahaks ja miski, mille tõttu see sõbranna praegu pidevalt kannatab. Nimelt nutmine. Ma ei oska ausõna kokku lugeda kui palju ja kui sagedasti ma aasta ja rohkem tagasi nutsin. Ja ma arvasin, et asi on minus, et mina olen imelik. Aga nüüd tean, et see oli kogu situatsioon, mis seda tekitas. Sest praegu ma ei nuta. Nutan väga harva ja kui siis pigem mingi positiivse asja pärast, sest emotsionaalsus ei ole minust kuhugi kadunud.

Ma arvan, et see on meeldetuletus kõigile: kui keegi paneb teid üks hetk rohkem nutma kui naerma, siis tuleb midagi ümber mõtelda, sest võiks ju vähemalt mõtelda, et teise inimese ülesandeks on mind eelkõige toetada ja minus välja tuua just see, mis on positiivne.

Kõndisin täna üle pika aja raamatupoes ringi, tavalise riidepoe tuuri asemel ja sealset õhku hingates tekkis tunne, et ma tahan sinna tagasi - nendesse raamatutesse, nendesse mõtetesse, üldse mõttekamasse eksistentsi, sest see tundub kodune. Kodune ei tundu välisele tähelepanu pööramine (mida viimasel ajal liialt palju on olnud) - soeng, riided, smalltalk, peod, bürokraatlik töö jms. See pole üldse mina. Tahaks üle pika aja saavutuse tunnet ja lähim viis selle saamiseks oleks MA töö kirjutamine (juba see kirjutamise protsess ise annaks nii palju puudu olevast mõttest tagasi, tahan selle käigus uuesti iseennast avastada). Tahan lebada raamatute keskel, võtta keskpäevaseid dushe, lugeda raamatuid nii, et võtan nad kõige suvalisema koha pealt lahti ja loen, tahaks end suvalisel hetkel päevas kaotada asendustegevustesse, millest parim oleks meeletu söömine ja näiteks eneserahuldamine, sest see annaks paremini kui ei miski muu voli kesk kõige produktiivsemat tundi magada ja veel natuke magada. Pelgalt söömine seda voli ei annaks, oleks ikka süümepiinad, miks ma juba söögist saadud energia ajel ei kirjuta. Aga tahaks tegelikult kirjutada ka nii, et seda kirjutamist naudiks ja ei olekski vaja süümepiinu tunda, sest kirjutamine tuleks ise, ilma sunnita ja kui ka alati ei tuleks, poleks hullu. Mulle tundub, et asi, mida ma kõige rohkem tahaks, oleks aeg. Lihtsalt seda, et oleks aega iseendaga olla ja mitte olla nii, nagu tavaliselt tööpäeva lõppedes, kus ei oska teha muud kui vegeteerida. Vaid tahaks, et saaks iga hetke nautida ja mitte kaotada.

Üle pika aja paar sõna

Mul on selline tunne, et põhjuseid mitte kirjutamiseks on päris mitu. Esimesel hetkel tulevad pähe järgmised: 1) toimub liiga palju asju, mis hõlmab suurel hulgal emotsioone ja seda kõike piiratud ruumi, piiratud sõnades edasi anda tundub väga raske 2) on asju, millest avalikus ruumis rääkida ei taha (olgugi, et need võivad olla tähtsamad kõigest) 3) ma ei satu arvuti juurde tavaliselt vahetult pärast sündmust, pärast aga on emotsioon juba hägusem ja kirjutamistuhin seega ka vaibunud. Tegelikult aga võib ka selline kirjutamistuhin kirjutamist ennast segada, sest mõtted on hajusad ja segatud.

Mõned hägusad mõtted siiski. Suvi on olnud tõeliselt mõnus, võin kindlalt öelda, et viimaste aastate parim suvi. Pole aimugi, kuidas on juhtunud nii, et ma enamuse ajast täielikus zenis olen endaga ja inimestega enda ümber. Ilmselt on aidanud ka eemalolek Tartust, mis omakorda on andnud aimu sellest, kuidas võiks olla ja et oma igapäevaelu peab muutma, sest ma olen nii lihtsalt õnnelikum. Ja õnnelik peab olema. Isegi et muutused on tüütud ja tihtipeale seepärast neid ei tehta, aga sellega ühes tuleb vabanemine ja selle maitse tundub liigagi hea. Suves on olnud palju inimesi, kes hoolivad ja armastavad, palju looduses olemist, kirjeldamatult palju naermist, uusi kogemusi, pakkimist ja reisimist-reisimist ja pakkimist, vees meritähe tegemist ja ujumist-ujumist-ujumist, rohu sees lebamist, sigaretti ja prantsuse siidrit, laulmist ja õla peal tukkumist... see nimistu võiks minna lõpmatusse.

Neis asjades on täpselt nii palju tundeid, mida ma tean, et praeguse elukorraldusega kuidagi kätte ei saa. Aga Tartu on muidu hea. Tartus on rahu ja pargid, kust hommikul tööle või kooli minnes läbi jalutada, mõni sügavalt hinge läinud sõber/kursakaaslane, ülikool, millega ma tohutult rahul olen olnud ja palju muud kirjeldamatut on siin. Sellegipoolest läbivad mind ülepäeva mõtted sellest, et mis oleks kui elaks hoopis vahelduse mõttes Tallinnas. Tunnen, et just sealseid inimesi vajan praegu enam kui midagi muud ja tean, et sügisel tuleb muidu jälle kaugenemine kõigest, mis seal on. Paratamatult ei jõua liiga tihti kahe linna vahel kärutada. Siis tuleb muidugi mõtelda, mis saab tööst ja kuidas ma teises linnas täpsemalt eksisteeriks. Oleks vaja tööd ja kodu, sest vanematega maade jagamiseks mul jõudu ei jätku ning ilmselt on elatud juba liiga kaua omaette, et taas Rüütli tn-le kolida. Kes ütleks, mis on õige tegu? Mina ei tea. Ja see vist ongi viimase aja raskeim küsimus. Aga et mitte liiga palju mõtelda, saab end vahepeal muusikasse kaotada ja muusikaga ühes tuleb ka vabanemine, muusika viib ära ja muusikaga ühes ei pea mõtlema sellele, mis on, vaid võib mõtelda sellest, mis võiks olla või üldse mõtelda end olemisest eemale. Täpselt seda ma nüüd teengi.

Ja täpselt nii suvalises kohas jääb postitus pooleli, sest sõnad enam ei tule. Tuleb muusika.

Homme on mul magistriseminaris ettekanne, mida olen siin teinud kõik viimased päevad - olnud nendes teemades, Derrida'ga ühes hinganud ja kõike muud. Põhiline küsimus on: kuidas hoiduda rääkimisest? (kuidas hoiduda rääkimisest differance'i abil ja kuidas hoidub negatiivne teoloog). Kaks erinevat hoidumist. Pikemalt sellest siin hetkel pajatada ei jõua, kuna kirjutatud on sellest juba lehekülgi ja lehekülgi. Aga nagu eelmisegi magettekande puhul, potsatas vahetult pärast ettekande ärasaatmist mu postkasti kiri Leo poolt. Ja nagu eelminegi kord, sain ka seekord esiteks natuke kiitust, et on tegu huvitava ettekandega ja siis viite heale kirjandusallikale, mida võiksin sirvida. Ja täiesti lõpp! See on kõike seda, mida ma tahan ja mida mul vaja! Ja seda raamatut kiibitsesin juba aastaid tagasi poodides puhtalt kaanekujunduse pärast juba. Aga raamatut pole muidugi kuskilt poest saada, nii et pean vist autori enda poole pöörduma. Igal juhul Hasso kirjutab nii:

Substantsi teoloogiline maagia
«Maagiline müstiline keel» on raamat, mis ei saa lihtsalt eksida muu kirjanduskriitika vahele. Tal peab olema tagajärgi, mis küllap saavad varsti nähtavaks.

Ei tea ühtki teist kirjandusteooriasse puutuvat raamatut, mida viimastel aastatel oleks nii innukalt oodatud kui Jaan Unduski oma. «Unduski kogu» oli saanud legendiks juba enne, kui autor üldse asus kokku panema selle käsikirja; viimaks ei usutud enam, et niisugune raamat üldse saab teoks, ja nii oli «Maagiline müstiline keel» ilmudes ikkagi üllatus.

Üllatusmoment säilib ka siis, kui asume raamatut lugema, teades, et sealt leiab eest hulga varem ilmunud käsitlusi. Undusk on valiku teinud nii, et raamat kujutab endast mitmetahulist tervikut: järjestikku lahtirulluvad peatükid näitavad aina uusi aspekte samast keelelise substantsi teooriast, mida tunneme juba aastast 1994, kui Undusk Akadeemias nr 3 ja 4 avaldas oma «Keelelise substantsi põhikujundid». Nüüd on sellest saanud raamatu 2. peatükk, millesse koondub kogu ta teoreetiline tuum.

Unduski teoreetilise lähtekoha saab kokku võtta suhteliselt lihtsalt: keeleline substants on keeles sisalduv miski, mis tegelikult keelele eelneb, kuid milleni me päriselt jõuame alles siis, kui keelelt on ära võetud kogu tema tavaline instrumentaalsus.

Seda äravõtmist nimetab Undusk ise «vakatamiseks»; vakatamine eitab tema meelest keelt kui märgisüsteemi, vastandub sellele ja loob vaikuse, mis on substantsiaalne ja iseenesestmõistetav (viimased kaks on Unduskil sünonüümsed mõisted).

Sõnadega loodud vaikus

Selline vaikus pole mõistagi lihtsalt vaikus (negatiivne vaikus, hääle puudumine), vaid ta on sõnadega loodud, keeleliselt laetud vaikus (positiivne vaikus, hääletuse enese hääl). «Vaikus, mis ei oleks lausutav, omandaks paremal juhul taustkujutelma väärtuse, filosoofilises mõttes keskne on aga sõnasse kätketud vaikus,» resümeerib autor ise lk 80.

See on «vaikus kui keele hingeõhk», mitte kõneleja puudumise, vaid tema rahuliku hingamise vaikus - hingeline puhkus, hinge hingamine. Palve, luule, spirituaalne refleksioon: mõelgem hingamise seostele eesti keeles niihästi puhkuse kui hingega, ja eks ole «vakatus» ju sisuliselt enam-vähem sama mis «vagadus» (Wiedemannil ongi wagadus kõigepealt «Stille, Geräuschlosigkeit», wakatama aga tõlgib ta «still werden, sich beruhigen»).

Siit koorubki välja Unduski raamatu teine ja põhiline üllatus: see pole ainult keele ja kirjanduse, vaid ka omamoodi vagaduse teooria.

Unduski arutluste tähtsamaks viitekeskmeks on teoloogia, kõik mis ta mõtleb luulest, keelest ja kirjandusest, jõuab lõppkokkuvõttes teoloogia juurde tagasi. Teoloogiliselt vaatleb ta filosoofiat (Nietzsche, Derrida, Lévinas), stalinistlikku ideoloogiat (Smuul) ja koguni anarhismi («Anarhist kui müstik», 8. ptk).

Esimese peatüki esimeses lauses öeldakse üsna katoliiklikult, et siia raamatusse koondatud esseed «esindavad kõik ühte ja sedasama teoreetilist illuminatsiooni» (lk 9, minu kursiiv), ning õigupoolest on see illuminatsioon saatesõnas juba formuleeritud: «Raamatu juhtmõtteks on, et iga inimliku märgisüsteemi (keele) perifeerias saab teoks maagiline kontakt süsteemivälise olemisega.» (lk 7).

Teoloogiale truu

«Maagiline müstiline keel» on niisiis esimene moodne kirjandusteooria eesti keeles, mis lähtub teoloogiast ja jääb teoloogiale truuks. Ta on tegelikult märksa teoloogilisem ka mõnest ärkamisaegsest katsest, mille puhul seda ometi võiks eeldada (näiteks Bergmanni «Sõnakene luuldest», 1878, millele Undusk kunagi on viidanud ja millel justkui oleks «Maagilise müstilise keelega» isemoodi põlvnevusseos saja kahekümne aasta takka).

Hetkeks tekib kiusatus öelda, et see on meil üldse esimene algupärane kirjandusteooria - mis osalt ehk olekski õige, kui võtame arvesse, et Undusk ei taotle teoreetilist hõlmavust, vaid ainult ühe teatava teoreetilise nägemuse edasiandmist.


MINA OLEN NAUDINGUS. JUBA PUHTALT SELLEST ARVUSTUSEST ENDAST.

"Mõjub kurioosumina, et olukorras, kus Haigekassa ei kompenseeri täisealiste ravist ühtki senti, küsib hambaarst teid visiidile võttes siiski isikukoodi, kuna "Haigekassa nõuab seda". Mis õigus on Haigekassal midagi nõuda, on mulle mõistatus, kuid tähtsust sel pole, sest eestlased on nõus neid andmeid andma. Eestlased on alati kõigega nõus".

Lõik Ekspressist siis. Ja ma ei saaks rohkem nõustuda. Eestlased on kõigega nõus, tõepoolest. Ei minda tänavatele oma õigusi nõudma, ei avaldata arvamust, vaid lihtsalt süüakse kõik vaikselt sisse ja kirutakse. Oodatakse paremat aega. Aga midagi ei tehta. Kui küsida, et miks mina siis midagi ei tee, siis 1) ma pole loomult selline aktivist, kes sellise asja enda peale võtaks 2) kui ma üksi läheksin ja tunnetaksin samal ajal seda, et eesti rahvas on samamoodi vagur ja tagasihoidlik edasi, siis mis kasu on minustki...

Ühesõnaga, tunnen end taas, nagu olen seda alati tundnud, väga vähesel määral eestlasena.

Aga eilne õhtu oli üks parimaid üle pika aja, mulle vähemalt tundub nii. Selles õhtus oli tohutult palju emotsionaalsust, üksteise hoidmist, tantsimist, siirast naeru ja taipamist selle kohta, et Tartus on inimesi, kes niivõrd palju korda lähevad ja ma olen õnnelik, et on nii. Tartusse on tekkinud täiesti isemoodi reaalsus, hinnatav sama palju kui see, mis Tallinnas on. Seetõttu on vahel ka raske nende kahe reaalsuse vahel liikuda, raske nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid tunne, et liikuma peab. Ühelt poolt, küll on lihtne inimestel, kes kuuluvad iga liikme ja sabaotsaga vaid ühte reaalsusesse, kuid teiselt poolt võib-olla annab see mingi lisaväärtuse ja teistmoodi hingamise, see kahe reaalsuse vahel liikumine. Võib-olla on see miski, mis hoiab inimest värskena.
Igal juhul, andis eilne õhtu nii palju seda, mida vajan ja eks nüüd saab mõndadele asjadele sügavamalt järele mõtelda, mõtelda selle üle, mida tegelikult tahan ja kuidas olla võiks. Aega on, aega on praegu päris palju. Vähemalt suveni. Siis tuleb üks mu parim sõber Tartusse tagasi ja on üldse ilmselt teistmoodi aeg.
Punkti pani eilsele õhtule üllatav Illegaard, kus Ott Sepp ja some other dude plaate mängisid ja kõlas vaid 90ndate põhilugusid. See oli nagu ekstra minu kõrvadele korraldatud pidu, kuid läks peale ka kõigile teistele. Ja dj-d paistsid end hästi tundvat. Siinkohal võin ilmselt ka välja kuulutada,

ET minu sünnipäev saab olema 90ndate teemapidu. Konkreetsemat stiili või nii pole veel välja mõtelnud, aga kindel on see, et läbi terve õhtu-öö-hommiku kuuleb vaid aegumatuid 90ndate hitte ning sekka ka alternatiivsemat laadi 90ndaid!!

Jutulõng sai hetkel otsa, aga soovin teile kõigile hoolivust ja üksteise hoidmist nii, et paitab hinge. Miski pole parem kui see.

Täna olen inspireeritud ühest delfi artiklist, nii veider kui see ka pole. Pigem olen ilmselt inspireeritud sellest, mida ja kuidas La Roux väidetavalt ütelnud on (olles tõlgituna eesti keelde, jutumärkides):

"....Ma tunnen, et ma olen võimeline armuma teise inimesesse. Ma ei tahaks öelda, et ma olen biseksuaalne, ma olen lihtsalt seksuaalne."

See on midagi sellist, mis on lähedane minu (kunagistele) mõtetele. Ja minu meelest on selline mõtteviis tohutult vabastav. Igati normaalne on mõtelda, et ma armun/tahan mingit inimest, mitte tema sugu. Mulle ju meeldib see inimene sellena, kes ta on ja ma ei oskagi aru saada, kust maalt jooksevad siia sisse inimese suguorganid. Muidugi mõista teatud maalt on see ikkagi oluline. Kui mulle ikkagi meeldib pigem peenis kui vagiina, siis valin seksuaalse akti tarvis neist esimese, kuid teistel tasanditel ei mängi sugu küll niivõrd olulist rolli. Seda väites ei pea siit välja lugema, et oujee, Eva tahab nii mehi kui naisi. Ma siiski eelistan esimesi, kuid ma tahan lihtsalt ütelda, et minu meelest ei saa kunagi midagi välistada. Ja rangeid piire on kuidagi totter tõmmata. Nagu kardaks midagi.

In other news: Tallinnas oli üks parimaid ja võib öelda huvitavamaid nädalavahetusi. Sai oldud perekonnaga (keda aina enam hindan) kui ka jõudsalt väljas käidud ja ma kaldun endiselt arvama, et spontaanselt tehtud otsused ja minemised on need parimad. Ning üks silmapaar on mul endiselt meeles, huvitav kuidas mõned inimesed võivad nii kohmetuks tegevalt, kuid intensiivselt mõjuda.
Ja Tartu ikka jätkub oma E-R graafikuga. Päeval olen tööl ja õhtul (nüüd kui sess läbi) kukun esimese asjana paariks tunniks voodisse ja ei hooli põrmugi sellest, mis selles rusuvas talvises maailmas toimub.