Täna olen inspireeritud ühest delfi artiklist, nii veider kui see ka pole. Pigem olen ilmselt inspireeritud sellest, mida ja kuidas La Roux väidetavalt ütelnud on (olles tõlgituna eesti keelde, jutumärkides):

"....Ma tunnen, et ma olen võimeline armuma teise inimesesse. Ma ei tahaks öelda, et ma olen biseksuaalne, ma olen lihtsalt seksuaalne."

See on midagi sellist, mis on lähedane minu (kunagistele) mõtetele. Ja minu meelest on selline mõtteviis tohutult vabastav. Igati normaalne on mõtelda, et ma armun/tahan mingit inimest, mitte tema sugu. Mulle ju meeldib see inimene sellena, kes ta on ja ma ei oskagi aru saada, kust maalt jooksevad siia sisse inimese suguorganid. Muidugi mõista teatud maalt on see ikkagi oluline. Kui mulle ikkagi meeldib pigem peenis kui vagiina, siis valin seksuaalse akti tarvis neist esimese, kuid teistel tasanditel ei mängi sugu küll niivõrd olulist rolli. Seda väites ei pea siit välja lugema, et oujee, Eva tahab nii mehi kui naisi. Ma siiski eelistan esimesi, kuid ma tahan lihtsalt ütelda, et minu meelest ei saa kunagi midagi välistada. Ja rangeid piire on kuidagi totter tõmmata. Nagu kardaks midagi.

In other news: Tallinnas oli üks parimaid ja võib öelda huvitavamaid nädalavahetusi. Sai oldud perekonnaga (keda aina enam hindan) kui ka jõudsalt väljas käidud ja ma kaldun endiselt arvama, et spontaanselt tehtud otsused ja minemised on need parimad. Ning üks silmapaar on mul endiselt meeles, huvitav kuidas mõned inimesed võivad nii kohmetuks tegevalt, kuid intensiivselt mõjuda.
Ja Tartu ikka jätkub oma E-R graafikuga. Päeval olen tööl ja õhtul (nüüd kui sess läbi) kukun esimese asjana paariks tunniks voodisse ja ei hooli põrmugi sellest, mis selles rusuvas talvises maailmas toimub.