Kerge rutiin saadab mu päevi. Vahel tekitab see turvatunnet ja soojust (eriti talvel), kuid peamiselt on ikkagi kummaline, et isegi sõprade/kursusekaaslastega aja veetmised tunduvad kohati rutiinsed. Ei, mitte halvad, aga lihtsalt kuidagi etteaimatavad (ilmselt ei aita siinjuures ka see kui on välja kujunenud üks kindel nädalapäev, mil kokku saadakse, vahel ka muudel päevadel, kuid üks päev on kindel). Ja muidugi töö tundub rutiinne ja arvuti taga klõbistamine tundub rutiinne. Hommikul tööle jalutamine tundub rutiinne, kuid siiski üldsegi mitte nii rutiinne kui Tallinnas mööda Narva maanteed kooli jalutamine. Vähemalt on Tartul midagi ilusat pakkuda, seda eelkõige parkide näol. Tunneb, et isegi kui on kiire, on aega hetkeks taevasse vaadata, pargis seisatada ja mõtelda, et see ümbrus, see kõik on ju ilus.
Ja muidu olen ma avastamas, et ma olen ikka üks sotsiaalsust vajav isend. Nädalavahetused Tartus möööduvad tihtipeale igavuse tähe all. Mõtlesin just eile, miks see nii on. Ja tundub, et seepärast, et Tallinnas tähendas üks vaba päev ikka seda, et kellegiga oldi koos, kasvõi jalad seinal, aga koos. Siin Tartus pole mul päris nii, et iga päev on kedagi, kellega spontaanselt kohtuda. Ja noh, minu elukaaslane on üks ebasotsiaalsemaid inimesi, keda ma tean. Seltskonnas võib jääda teine mulje, kuid igapäevaselt veedab ta vähemalt pool päeva kuskil oma mullis ja minul sellest just oma n.ö. igavushetkedel kasu pole. S.t. on tunne, et olen üksi kodus, kui tegelikult olen kahekesi. Nõndaks siis.
Tööpäev jätkub.