Tantsin Lykke Li biiti. Hämmastav rootsi neiu. Avastan Sia uut plaati. Ja mõtlen, kuidas võiks kunagi elada. Kindlasti tundub see filmides palju vägevam, aga ma tahaks oma katusekorterit-stuudiot, kus oleks palju loomist. See oleks segu kohvilõhnast, juhuslikust maalimisest, kirjutamisest, ausast olemisest ja seksist, tantsimisest ja iizi-võtmisest, sigaretist, alasti kehadest ja aknast kostuvast tänavamuusikast ja trashist. Võiks olla palju päikest, aga kui oleks vihm, saaks kuulata aegumatut Billie Myers'i "Kiss the rain"'i (nagu kunagi tornis) ja vaadata alla inimestele, kes teeks kõik, et sellest vihmast ja meeleolust pääseda.
Mõtlen, et millest ma siis elaksin? Tööl peaks ka käima või tahaks keegi mind äkki mingite kirjutiste eest tasustada...? Mitte, et seda siiani oleks juhtunud. Aga minu meelest vähemalt kirjutan ma vahepeal kasvõi nii häid esseid, et võiks küll huvi olla. Mina tahaksin end, viimaks, pärast hüsteeriat ja üldist ebastabiilsust.
Ja sõbrad käiksid pidevalt külas, toimuksid hästi paljudel patjadel veedetud unustamatud õhtud ja päevased siestad. Ja korteri look oleks muidugi first class mixed with trash (kui te mõistate, mida silmas pean). Seintel oleks Pamela joonistusi, minu kirjutistest random lehekülgi (kusjuures, hea lampmõte, kuidas oma toa seinu täita), mõni ilus kangas (roosidega näiteks) Selline romantiline ja selle vastand kokkusegatud. Ja päikesevalguse osas oleks hea kui seda piisavalt tihti oleks, see annaks toa kollakas-oranžidele seintele veel enam ilmet. Roosa oleks ka kuskil.
Homme ootab aga ees teistsugune päev, mis pole veel üks neist katusekorteri päevist. Ootab ees Beauvoir, mis praegu üldse ei köida, sest tähtajad ei köida. Siiski siiski, jätkuvalt olen ma uhke oma Merleau-Ponty 11-lk essee üle (üle minu ootuste).

Ja varsti Tallinnas.