Mulle meeldib kui mõned asjad ei võtagi nii kaua aega kui algul tundub. Davidson'i seminari küsimustele sai jälle vastatud nii mõnigi tund varem kui selleks tegelikult viimane hetk on. Saab minna poodi pliiatseid ostma või jällegi "Kellavärgiga apelsini" muru peal edasi lugeda. Ja muidugi on siis veel ka see Merleau-Ponty, keda ma õnneks päris ära unustanud polegi. Lugemine lugemine lugemine. Kui olla selles rütmis sees, siis polegi lugeda nii raske. Kuigi ikkagi võin ma vahepeal vinguda, et miks algab iga hommik teadmisega, et täna peab kindlasti jälle vähemalt nii mõnekümmendki lehekülge lugema. Ja mõttega lugema. Niisama lugemine on lihtne, Burgessi lugeda on lihtne, sest isegi kui mulle iga fakt meelde ei jää, ei juhtu sellest midagi, üldpilt on ikka arusaadav ja ma ei pea selle eest kellelegi vastust andma. Vaba lugemine. Muidugi ilukirjandust lugeda on ikka ka hulka lihtsam (mis pole uudis), ilukirjanduse lugemine lihtsalt kulgeb. Tegelikult kulgeb ka lõpuks teaduslikuma kirjanduse lugemine, ainult selle kulgemiseni läheb vähemalt kaks-kolm lugemiskorda. Muidugi alati ei kulge ka kui on tegemist tõeliselt mõistetamatu asjaga, aga ma olen isegi uhke, et nii raskest autorist nagu Davidson, midagi aru olen võimeline saama, ilma, et vahepeal magama jääksin või sugar rush'i vajaksin.
Riputasin eile igasugused minule saadetud postkaardid üles (vähemalt need, mille Tartusse olen tarinud) ja nii ilus on vaadata. Ma hakkan postkaartide võlust aru saama, muidugi postkaart peab cool olema, ta peab mõjuma, mitte olema mingi olen-klassikaline-ilus-postkaart käkerdis, aga õnneks olen saanud igasuguseid iluilusaid. Ja nii nad siin ripuvad. Ja mina mõtlen, et kuidas küll mu sõbrad nii head on, et nad ikka mulle neid pildikesi saadavad, arvestades, et mina ei saada peaaegu kunagi. head sõbrad on mul. Ja mõtlen, et olles nüüd nende võlust rohkem aru saanud, võtan selle kombe ka ise omaks. Postkaartides on mälestused ja hetked.
Neljapäeval tulen Tallinnasse, et end koos sõbrannadega surnuks chattida või maal rämpsu põletada ja lõkkelõhnaline olla või niisama olla ja ilmselt jällegi lugeda. Tulen, et endast paremini aru saada, aru saada sellest, kuidas tahan olla. Tartust eemale on hea mõte. Kuigi ei teagi, kas see on Tartu või miski muu, millest eemale vaja, sest tegelikult, viimasel ajal on Tartu ilus. Tartu on kevadeti alati ilus. Ja täna algavad siin tudengipäevad, oleks mul vaid mingi suurem seltskond, kes kõik vaimustunult öölaulupeole sooviksid marssida. Nagu Tallinnas ikka kombeks on olnud. Vaatab, vast saab ka teisiti.
Igal juhul ei oska ma seda sissekannet jälle normaalselt lõpetada. Lõpetan niisama siis. Punktiga. .