Nonii Davidson seminar, Davidsoni ettekanne. Pabistan end ma-ei-tea-kuhu. Hüsteeritsen. Tunnen, et ei tea piisavalt. Sõiman. Kuid siis rahunen ja mõtlen, et mina olen teinud kõik, mis võimalik. Olles lugenud teksti nädal aega järjest iga päev, aru saamata, mis Davidson'i enda jaoks tema final claim on, leian, et ju siis ei suuda ma seda teada. Suudan teada vaid teiste, Davidsoni tõlgendajate käsituses. Aga artikli enda viimane lehekülg on suht arusaamatu. Mis teha. Ma pole analüütik. Olen rahulolev, et täna pole veel see õhtu kui kõigi ees olema ja ilutsema pean, homse õhtuni on veel aega. Ja uued palderjani-humala ja ma ei tea mille veel tabletid on kotis valmis. Suudan olla normaalne inimene vaid tablettide või alkoholi kaasabil. Päris okei. Ja miski paneb mind Tartu filosoofiat kartma. Ma tunnen, et ma pole piisav Tartu jaoks. Midagi jääb puudu. Ma pole see, mida Tartu otsib. Nii on tunne, et peab end kogu aeg õigustama, alarmi seisund. Aga võib olla olen ma kõigest hulluks läinud ja kujutan endale asju ette. Seda mulle pidevalt öeldakse. Ainult, et minu jaoks pole see kujutlus. Ju siis ongi hullumeelse reaalsus. Olen oma reaalsuses ja peidan end üldiselt teatud reaalsuse eest muusikasse, telesarjadesse, LOST-i. Kuhu iganes, aga eemale. Eemal on hea ja ei tundu, et kõike on vaja kohe, pole kiirust ega hea muusikasse süvenemise korral pole hetkeks isegi seda hallust ja läga, mis Eesti kevadet saadab. Suhkur aitab ka sel puhul või ajutised ekstaasimomendid, mis tulevad siis kas suhkrust või rahuldusest. Kuulake Sia-t, selline muusikalist rahuldust pakkuv tiba kähisev naishääl.