Oi aga mulle meeldib, et kui Tallinna saabun, võetakse mind vastu noolemängu ja parima tumeda õllega, mida joonud olen. Noolemängu jätkub, nii nagu ka õnne, sõbralikke nägusid ja veel rohkem õlle. Esimene tume õlu, mis mulle maitsenud on. Ja kuradi hea tunne on mängida mängu, kus ainsa naisena nii mõnusalt poistele ära paned. Oi kui hea tunne. Nagu Ulla oma blogis kirjutas: It makes you wanna be
Ja kuidas mulle meeldib, et selline tiba alkoholine olek jätkub ka järgneval päeval. Liiga purju pole ka ohtu jääda, sest vanemad kosutavad parimate, suurimate, lõppematute toitudega. Ja tibilike vestlustega, mida saab pidada emaga ja liiga paljugi filosoofiasse kalduvate vestlustega, mida saab pidada isaga, sellele lisaks veel glamuursed, filosoofilised ja kindlasti ka tibilikud jalutuskäigud neiu Doraga. Ja Harju mäelt üle päikeseliste katuste vaadates tundub, et kõik on võimalik, õhk on nii värske ja võimalusi nii palju. Ja mul on rahulik teekaaslane, kes annab võimaluse sellele kõigele mõelda.
Ja siis ma vahel kuulan vestlusi, kus ikka ei räägita nii väga avameelselt suhetest ja suhtlemistest, ja ma olen õnnelik, et mul on inimene, kellega ma praeguseks vist tõesti kõigest rääkinud olen, teisiti ei kujutaks ette. Mõnus avameelsus. It does make you wanna be