Tunnen, et magistri lõpuks võin päris targaks saada kui vaid suudan ja tahan pingutada. See kõik on vahelduv. Vahepeal tunnen, et tahan end kaotada öeldusse, tekstidesse, teiste ja enda mõtetesse, vahel tunnen, et mul pole selleks jõudu. Ma armastan hetki, kus tegelen mõne fucked up kirjutisega, millest näib end võimatu läbi närida ja siis üks hetk tekib valgustus, vähemalt mõnetine valgustus. Need harvad korrad on kõike väärt, vähemalt ütlen ma praegu nii. Need on need korrad, kus tunnen, et tean, miks tegelen ja õpin endiselt seda, mida õpin. Tekivad äratundmised enda sees, teiste autorite sees, seosed, ja ei tahaks lahti lasta. Loodan, et ei lase lahti. Jälgin toimuvat, see on vaatlus, milles vahel ka ise osalen. Mis on lõppeesmärk? Teadmata. Tean, et filosoofias tekivad pidevalt tunded, kus tahaks juba midagi ära ütelda, ja võib-olla midagi ongi öeldud, kuid kõik on nii muutuv, et praegu ei ole ma enda seisukohtades üldse kindel. Enam pole isegi teada, mida enda tulevas töös uurin. Vaatlus jätkub.

Ootan kodu ja kodutunnet, rohkem kui midagi muud. Tõeline olen-nüüd-kodus teadvustamine on vajalik. Võimalik, et see saab olema tunne, mida varem kogenud pole. Oma kodu tunne. Sees hakkab soe.