Viimastel päevadel olen ma Tartus end peaaegu kodus tundnud. Peaaegu, mõtlesin ma. Kui täna Tallinnasse jõudsin, ei olnud üldse õige linna tunnet. Huvitav, kas mu kohanemine ongi juba toimunud? Et tunnen end sama koduselt kui mitte kodusemalt (sest seal on praegune kool ja rütm) Tartus? Spekuleeritav. Võib-olla halvendas Tallinna tunnet ka tänane intsident/did rongis. No Selliseid inimesi võis kohata, et oli tunne, et oleksin Moskva rongis või midagi säärast. Purjus ja ainete all ja etteaimamatud ja frigiidse silmavaatega inimesed. Täiesti ebareaalsusesse kalduv oli tänane sõit. Ajatajuga on niikuinii viimasel ajal probleeme, nii nagu ka sooja ja külma tundega. Mul on pidevalt selline ühtlane temperatuur, nii et ühest õppemajast teise kõndides ei saa ma üldse aru, et mul võiks külm olla. Soojus within me. Samas kurk on valus, samas mesi on magus.
Muhedaid inimesi on Tartus, väga. Ja praeguse rütmi järgi otsustades peaks töö siiski Tartus leidma (mitte Tallinnas, nagu vahepeal mõte oli). I do not know how, aga Tartu on praegune reaalsus ja ma püüan reel püsida. Tartu konkreetsus huvitaval kombel sobib. Minusugusele inimesele ilmselt isegi hädavajalik. Ja samas huvitav on, ei ole (vähemalt mitte veel) selline pealesunnitud konkreetsus, vaid see konkreetsus justkui intrigeerib ja innustab. Mõnus enese proovile paneku tunne.
Enda paari Tallinna päeva jooksul püüan siiski võimalikult palju teid Saada, Võtta, enese poole tõmmata, et rahuldav doos käes oleks. Lõhki end siiski ei rebi, sest praegune kella tiksumine vaikuses, selle kella, mis siin Rüütlis on, toob mingi meeletu ja vajaliku rahu ja on hea. Hea minna unele ja jätta teile see küllalt mõtteta, unest vines silmade läbi trükitud, tähelduskiri