Paranoia. Paranoia. Ilmselt õigustatud, aga siiski paranoia, et...
Terve maailm pistab mind kohe praegu nahka. Jalutasin Tartu hämaras õhtus Herne poodi, et magusa vajadust rahuldada, ja ma pean mainima, et alati kui selle tee ette võtan, kohtan kõige sürrimaid inimesi. Täna oli mul reaalne hirm. Need inimesed olid kuskilt lapsepõlve horror raamatust.
-Seal oli üks vanatädi, suure pearätiga, kes seisis nagu kivi. Poodi minnes oli ta ühel pool teed, poest tulles teisel pool. Ja ta jälgis, kuidas ma liigun, tema liikumatus aga ajas mind hulluks. Ilmselt ei teinud ta muud kui ootas bussi, kuid siiski. Tunne oli õõvastav
-Teiseks tegelaskujuks oli kõhkleva moe ja veidra kõnnakuga mees, kel oli ühel õlal suur aastakümneid vana spordikott, peas nokamüts, samm ebastabiilsete hulgast, kuid siiski konkreetne, konkreetset teed silmas pidav. Alguses ei mõtelnudki temast kui kellestki, kes hirmu tekitaks, kuid omal moel oli ta creepy ja veits selline twist'iga tüüp, kes võiks väga vabalt sarimõrvar või vägistaja olla
-Kui juba peaaegu poe juurde jõudsin, sammus mu taga kolmas tegelane - suure musta kapuutsi sisse mattunud, kohe pealtnäha vene noormees, kelle kõnnak oli selja tagant tunda, et agressiivne. Külm jutt käis läbi minu ja ma lihtsalt tõmbasin tee kõrvale ja lasin tal mööduda. Muidugi oli ka tema sihtpunktiks Herne pood. Ta oligi venelane, ja paistis tundvat müüjat. Sellegipoolest, kõhklus tema suhtes püsis, sest kes neid Herne poe müüjaidki teab
Kui sooritasin ostu, jälgis seesama poiss kogu tegevust pealt. It was not pleasant. Astusin poest välja ja püüdsin hoida selget meelet, et mõne tänavanurga pärast ohutult koduuksest sisse astuda. Kuigi, selle maja kohta siin Lutsu tänaval peab mainima ka seda, et siin elab Igasuguseid. Nii perekondi kui tudengeid kui õppejõude kui kaheldava elukvaliteediga inimesi kui keldrielanikke (sest jah, koju tulles märkasin mingil arusaamatul keldrikorrusel, prao vahelt valgust paistmas). Trepil suutsin veel kokku põrgata mingi umbkeelse kitli sisse mähkunud vene Nadja või Masha või Ljudjaga, aga see oli nii igapäevane intsident. Jõudsin koju.
Ma pole kaua aega vist nii palju kartnud kui sellel lühikesel trajektooril Herne pood - Lutsu tn
Kuid äkki olen ma endiselt, lihtsalt, paranoiline ja kardan neid asju, mida õige tartlane isegi kartma ei vaevu....
Terve maailm pistab mind kohe praegu nahka. Jalutasin Tartu hämaras õhtus Herne poodi, et magusa vajadust rahuldada, ja ma pean mainima, et alati kui selle tee ette võtan, kohtan kõige sürrimaid inimesi. Täna oli mul reaalne hirm. Need inimesed olid kuskilt lapsepõlve horror raamatust.
-Seal oli üks vanatädi, suure pearätiga, kes seisis nagu kivi. Poodi minnes oli ta ühel pool teed, poest tulles teisel pool. Ja ta jälgis, kuidas ma liigun, tema liikumatus aga ajas mind hulluks. Ilmselt ei teinud ta muud kui ootas bussi, kuid siiski. Tunne oli õõvastav
-Teiseks tegelaskujuks oli kõhkleva moe ja veidra kõnnakuga mees, kel oli ühel õlal suur aastakümneid vana spordikott, peas nokamüts, samm ebastabiilsete hulgast, kuid siiski konkreetne, konkreetset teed silmas pidav. Alguses ei mõtelnudki temast kui kellestki, kes hirmu tekitaks, kuid omal moel oli ta creepy ja veits selline twist'iga tüüp, kes võiks väga vabalt sarimõrvar või vägistaja olla
-Kui juba peaaegu poe juurde jõudsin, sammus mu taga kolmas tegelane - suure musta kapuutsi sisse mattunud, kohe pealtnäha vene noormees, kelle kõnnak oli selja tagant tunda, et agressiivne. Külm jutt käis läbi minu ja ma lihtsalt tõmbasin tee kõrvale ja lasin tal mööduda. Muidugi oli ka tema sihtpunktiks Herne pood. Ta oligi venelane, ja paistis tundvat müüjat. Sellegipoolest, kõhklus tema suhtes püsis, sest kes neid Herne poe müüjaidki teab
Kui sooritasin ostu, jälgis seesama poiss kogu tegevust pealt. It was not pleasant. Astusin poest välja ja püüdsin hoida selget meelet, et mõne tänavanurga pärast ohutult koduuksest sisse astuda. Kuigi, selle maja kohta siin Lutsu tänaval peab mainima ka seda, et siin elab Igasuguseid. Nii perekondi kui tudengeid kui õppejõude kui kaheldava elukvaliteediga inimesi kui keldrielanikke (sest jah, koju tulles märkasin mingil arusaamatul keldrikorrusel, prao vahelt valgust paistmas). Trepil suutsin veel kokku põrgata mingi umbkeelse kitli sisse mähkunud vene Nadja või Masha või Ljudjaga, aga see oli nii igapäevane intsident. Jõudsin koju.
Ma pole kaua aega vist nii palju kartnud kui sellel lühikesel trajektooril Herne pood - Lutsu tn
Kuid äkki olen ma endiselt, lihtsalt, paranoiline ja kardan neid asju, mida õige tartlane isegi kartma ei vaevu....
6 Comments:
At 1:56 PM,
rinuljok said…
yeah, it`s a big scary world out there!
At 2:55 AM,
Anonüümne said…
the reasonable me:
vanainimestel polegi muud teha, kui teisi vaadata. kahjuks. ja see võib tõesti häiriv olla.
vene poiss, tema ehk jälgis sind seetõttu, et sa kõrvale tõmbasid ja ta mööda lasid. talle võis see veider olla. aga kapuutsistatud tüübid on ise veidrad.
*hug hug* you'll be just fine.
At 11:35 AM,
MustMarker said…
no kõrvale tõmbasin ma ikka pisut hiljem, mõnd aega tatsus ta mu seljas
aga jah, me trying to be reasonable too
At 11:35 AM,
MustMarker said…
no kõrvale tõmbasin ma ikka pisut hiljem, mõnd aega tatsus ta mu seljas
aga jah, me trying to be reasonable too
At 8:46 PM,
Rinuljok said…
no mis värk selle jõllitamise mittetalumisega on? jõudsin just armastatud Londonisse, sõitsin bussiga Vikist kodupoole, mu vastas bussis istus kaks 13aastast neegritüdrukut ja mu kõrval veel üks. Nagu iseenesestmõistetavalt, kuna mulle ei jäänud silme ette ühtegi akent kust mugavalt välja vahtida saaks ja päikeseprillid olid ka katki,polnud mul kusagile mujale vaadata kui enda vastas istuvale tüdrukule otsa, mispeale see siis varsti kobises, et ´ma palun sind väga viisakalt ära jõllita mulle otsa´. no palun, minu süü siis, et mul ühtegi akent polnd, kust välja vaadata?! Welkamm to London ma ütlen! Õnneks paari peatuse pärast tulid bussile kontrollid peale ja võtsid nemad ja kõik ülejäänud jänesed(ja neid sellel marsruudil jagus!)maha! :)
At 10:14 PM,
MustMarker said…
hahaha:D
päris hea seik
Postita kommentaar
<< Home