Zero 7 - Waiting Line on liiga hea lugu. Minu peas, mu arvutis, tänaval, raamatukogus...minuga

Ma ei tea miks ma alguses Tartut niivõrd kartsin. Seda pole vaja karta, vaid lihtsalt olla ja harjuda. Kõike ei saa ega tohikski kohe saada, ei saa oodata, et omapoolset panust ei pea andma. Olemas pole niisama lihtsalt midagi. Tartu võib ju tunduda ilus ja rahulik ja romantiline ja soe, aga miski ei muuda teda selliseks kui seda ise ei tee. Siia tuleb sisse elada, nähes ka päevi, kus kõik kaugeltki nii soe ja kodune pole. Ma pole varem teadnud, et uues kohas endast niivõrd palju andma peab, kõikjale jätame osa oma hingest, paikadesse ja inimestesse, kes korda lähevad. See võibki olla see, mis mind sügise algul siin niivõrd tugevalt väsitas, tohutu energiakulu kõigele uuele. Aga hetkel olen ma rahul, et võimaluse olen andnud. Võib juhtuda, et harjun selle siinsega ära niivõrd, et tunnengi, et see on see on see.... Arvestades, et praegu on siin oldud vaid pisut üle kahe kuu ja tunne on juba selle ajaga muutunud, paranenud, siis jääb oodata tulevat. Ma olen õnnelik, et pole alati kui tunne on tulnud, Tallinnasse põgenenud, sest see põgenemine ei aita. Pealegi, Tallinn pole ju ka mingi unistus, ei unistus vähimalgi määral. Olen püüdnud kogeda ja tunnetada ja harjuda, isegi et päevad siin vahel hirmvaiksed on. Vaikuses saab mõtelda ja iseendaga olla. Vaikuses saab mõtelda kui palju hoolid, mõtelda sellest, mis tegelikult korda läheb ja kui oluline/sed need asjad enda jaoks on. Ei saa öelda, et need erinevad vaikused kasutud oleksid olnud. Ma ootan iga tulevat