Ja nagu oleks kõik tehtud (sessi mõttes), aga siiski veel ei ole. Hoian pöidlaid pihus, et enda spetsialiseerumisained juhendajale ära saaks vastata. Ta peaks ju olema kind and loving.
Mis muidu? Muidu veedan jätkuvalt päevi, kus püüan osaleda projektis nimega "kooselu". Eraldi elu ei kujuta enam hästi ette, kuigi tulist vaidlust jätkub (nii nagu ka kirge). Ilmselt olen ma inimene, kes vajabki enda asju tuliselt, äärmuslikult, paanikat tekitavalt. Kõike peab olema tunda, elu peab olema tunda. Ja mulle meeldivad meie diskussioonid, nii tulised kui teistsugused. Mahedust on ka vaja ja kiisu-olemist. Selleks on olemas mahe india chai tee - mahe - just nimelt, mahe, kuigi samas vürtsine.
Äkki minust saab ka kunagi inimene, selline, kes suudab elus adekvaatsemalt osaleda, arvestades, et mul üks selline igapäevaselt kõrval on. Kuigi, pean tunnistama, et pilvedes ja mitte mõtlemistes ja poeesias olen nõus viibima alati, niikaua, kuni see mind kursilt täiesti maha ei vii.
Üks asi veel, mida siin viimasel ajal mõtlema olen hakanud on see, et korralikku naist minust ikka pole. Ma olen ilmatuma laisk ja üldse mitte nii koduperenaiselik kui üks naine vahel olla võiks. Imelikul kombel seda aktsepteeritakse ja tehakse vabatahtlikult (sest minu jaoks võtaks see kättevõtmine lihtsalt liiga kaua aega) mulle süüa. That is what I call caring. Köögis võib kohata ilu, kõht on jälle täis ja hea olla.
Võiks öelda, et Im doing just fine.