Kuulan Rob Douganit. Olen möödunud aegades. Need on olnud ajad, aga need on minuga. Mõned hetked ei unune kunagi. Elu oli neli aastat tagasi ikka hoopis teistsugune. Mäletan, kuidas siis oli. Mäletad, Anni? Mingi aja algus oli siis, aja, mis praeguseks on lõppenud. Mäletan ülikooli alguse aegu, need on nii spetsiifiliste tunnustega kirjeldatavad. Eriti kui meie kunagisi postitusi üle lugeda. Selleks ongi vaja üles märkida olevikus tuntavaid tundeid, selleks, et neid saaks mäletada ja mingil veidral kujul uuesti läbi elada. Mitte, et oskaks sellist olevikku enam ette kujutada, tingimata polegi see vajalik. Aga see on võimalus viibida seal, nendes lõhnades, detailides ja just nimelt, Tundes. Mulle tundub, et olin sel ajal palju enam illusioonides ja mingis kirjeldamatus ebareaalsuses viibiv. Muutume ajaga aina ratsionaalsemaks. Elu muudab selliseks. Pole enam aega unistada. Ma ei mäleta, millal oli viimane kord kui sai inimesega läbi viiruki suitsu, kaugusesse viiva muusika, lõppematute vestluste olla, ilma vähimagi teadmiseta homsest. Homne ei painanud kunagi. Hetk oli selleks liiga hea ja kõik sujus. Nüüd on mõttes kuupäevad ja piirangud, mitte küll tingimata nii rusuvalt, aga siiski, mingis piiritletud alas olemine. Võib küll nautida, aga mulle tundub, et see on alati piiritletud nautimine, ja seda see ilmselt ongi, see piiritletus on juba naudingus endas sees. Päris hirmutav, mis? Jah, noor võib olla küll naiivne, aga ma ei näe selles antud hetkel eriti suurt kurja, sest keegi on alati meie seljatagune. Kuni mingi hetkeni. Hetkeni, kus viiruk enam ei põle. Tantsiksin nüüd "Drinking song" meloodiasse. Nädala pärast tantsime. Mõned kohtumised toovad ikka vahel tagasi ja sa tead, mis ajalugu sul nende inimestega on. I would like to write a simple song