Kuidas kirjutada esseed?
Ei, see pole selline postitus, kus te selle teada saate, vaid see on konkreetselt küsimus. Mina igal juhul kirjutan esseed salli kududes, ja uskuge, see sall on mõne tunniga juba päris pikaks veninud. Kudumisele pausi tegemine on enam raskendatud seetõttu, et lõngas on miljon kõige ilusamat värvi, mille vardale võtmist ma kogu aeg nii pingsalt ootan. Ja siis pean kuduma ju veel ühe rea, et näha, kuidas need värvid end salli sisse on kudunud. Sall on pehme ja hea ja selles sallis on palju mõtteid. Ma usun küll, et inimesed koovad sallidesse, sokkidesse ja mujale oma hinge. Hiljem käid sa ringi, ümbritsetud ajaloost, nendest mõtetest ja tundmustest, mis olid siis kui toimus kudumine. See protsess nagu ka iga muu loomeprotsess. Aga praegu meeldib mulle just selline loome, mis end mulle koheselt näidata oskab. Saavutuse tunne. Peaks kuidagi ka essee eneseni jõudma, kuid võib-olla läheb ka kirjutamine tänu kudumisele sujuvamalt ja värvikamalt. Olen, üheaegselt, kergelt häiritud ja kõige liigutatum sellest, et on olemas inimene, kes nii soojasid kinke teha oskab. Lähen koon veel ühe rea. Ütlen kogu aeg, et veel ühe. Kuid peale lillat on vaja jõuda ju roheliseni, millejärgselt kollast ära kududes on vaja jõuda roosani. See roosa juba piilubki. Oioi.