Viimasel ajal on kuidagi eriti zen, mis siis, et on olnud gripp ja pikad kodus istumised, mis päädisid eiteakust tulevate emotsioonipursatustega. Aga zen, sest ma tunnen armastust, iga päevaga kuidagi veel paremini ja teistmoodi. Iga päev on uus, uus armastus, mis on seesama armastus, aga uus. Ma viibin selles, viibin ja tunnen. Jah, kas armastus on tunne? Ma (me) ei usu, et seda saaks vaid tundena määratleda. See on tegevus, liikumine, armastuse pidev (taas)loomine, protsess. Või siis see kui oled teise jaoks valmis tegema kõige rõvedamaid asju, mida kellegi teise jaoks niisama lihtsalt ei teeks. Armastus ei ole lihtsalt olemas, see pole mis, vaid millegi tegemine, mingit laadi olemine. Muidugi tänase üksi kodus olemise päeva puhul võin mõtelda et armastus on vaid selline pisut tobe Tunne, millest enamused laulud räägivad. Täna olen see tüdruk, kes istub kodus ja unistab, kuulates kõige stiilipuhtamat female muusikat - räägime, mõtleme, unistame (oma) noormeestest, läbi nende lugude. Oujee.