Paar märkust:

Ma tahaks teada, paljudel inimestel on kas msn'is, orkut'is, facebook'is, twitter'is, blogides või mujal ilutsemas kurikuulus tähekombinatsioon R.I.P (teate küll kes) - Kas see mitte ei väsita juba ära? iga kuulsuse (või ka lähedase tuttava) surres kasutatakse oma tunnete väljendamiseks just nimelt seda, ei tundu just kõige siiram. Kas tõesti pole olulise inimese kaotuse puhul muud öelda või võtab R.I.P selle kõik kokku, annab tunnet kõige paremini edasi....? Kummaline ja mittemidagi ütlev.

Olles töötanud paar päeva ülikooli all, tehes tähtsat asjaajamise tööd, tunnen juba praegu, kuidas minust on saamas E-R tööinimene, kes reede õhtuti esimesel võimalusel pubisse jooma tuhiseb. Muidugi kui kutsutakse, saab veel vähem ära öelda või ümber mõelda. Veel enam, kui kutsutakse just siis kui endalgi säärane mõte peast läbi käis. Hullem on see, et saaga jätkub täna. Tüüpilise kontoriroti nädalavahetus. Muidugi Enel suutis mind juba hirmutada tõsiasjaga, et varsti avastad end samamoodi käitumast ka nädala sees. Siis kui töö enam niivõrd ärevust, väsimust või paanikat ei tekita.

Veel sellest, et täna lõppes minu jaoks ametlikult kevadsemester. Sess viimaks läbi. Saabki veeta pisut teistmoodi aega, teistmoodi reaalsuses. Tunnen aina enam ja üha uuesti, et kool ja töö ei sobi kokku. Nii on hea mõelda, et seda tööd teen ma lepingu alusel vaid septembri lõpuni (muidugi seda juhul kui ma nii kaua vastu pean ja midagi vahepeal kihva ei keera).

Aga jah. Muud vist polegi. Asetan jalad taeva poole.