Nüüd ma üritasin lugeda....kõndisin sumiseva pea ja maailma vihkavate silmadega raamatukogu poole, kuid suutsin läbi lugeda siiski vaid kaks asja. enda kergenduseks leidsin aga, et enamus nõutavast kirjandusest ajaloo-kultuurifilosoofia jaoks on artiklite kujul "Akadeemiasr" kättesaadav ja mitte liiga pikk, kuigi tähed tunduvad ikka imepisikesed ja silmadeni aeglaselt jõudvad olevat.ja nii ma otsustasin...fuck da philosophy tonight. ma pigem lihtsalt chillin ja eeldatavalt jõuan siiski oma asjadega ühele poole
Mainima peab ka, et täna oli Anni katusel hämmastav lebotada. Ma tahan selle katuse omastada või siis teisel juhul, seal tihedamini viibida. Eksju, Anni, ma võin iga päev hakata su katusel tantsima? aitäh. ei noh...nii paha ja peale suruv ma kah veel pole, võlusõna ongi siin "veel".
Selle maja katusele jõudes tundsin ma midagi kirjeldamatut.Lihtsalt nii palju vabadust, tuul sasimas juukseid, nii palju võimalusi selleks, et tuulega kaasa lennelda. Päikeselise ilmaga tundub nn. vaba langemine sealt katuse äärelt pisaraid silma toovalt ilusana.Päike pimestamas silmi, samal ajal hetkel kui võib tõdeda, et jälle ümbritsevat häguselt näeb, märkab läikivat kirikutorni või siis vastupidist..halli meeleollu mattunud vana puumaja. Aga kõik tundub nii ehe ja lihtne. ja kevade lõhn on õhus, eriti tunneb seda üldmeeleolu sääraselt kõrguselt. kindlasti on seal katuseäärel hea jalgu kõlgutada ja laulda, kuna mul aga täna lauluhäält polnud, ei saanud ma seda teha. õige pea aga sooviksin ma selle kahekesti rannu korteri ühe asukaga ette võtta. ja ma loodan, et saadakse aru, kellest ma räägin (mitte koerast igatahes :P )
Peale selle aga tuli mul meelde, et ka minu majal on viimasel korrusel pööning, mis on kindlasti halli tolmuloori mattunud, mille juurest aga peaks avanema uks katusele. ja võtme peaks ma kusagilt leidma. ja ma õrnalt isegi mäletan seda pööningukambrit seal. varem kuivatati seal pesu, see paik nägi nii sürr ja hirmutav välja, aga samas see ongi põnevaim. igastahes tuleb retk mu maja kõrgemasse ossa ette võtta.
käime katuseid mööda, lähme kolime pööningute peal...no ma ei saa ilma selle laulu sõnadeta hetkel.
kodus iseenesest pole aga midagi juhtunud. märgata on vaid, et eva paari päeva tagusest koristusest enda toas pole varsti palju järgi. mustad nõud sisustavad ruumi, ka tolm hakkab võimust võtma. aga muidu on mu seintele kirjutatud "rahulolu", rahulolu tekitab "mina" siin ruumis, mööda sõitvate autode tasane vurin ja loomulikult ka teadmine, et olen siin taaskord ilma vanemateta. terve öö ja enamgi.
nüüd nautima
ja annile võin teatada, et võid küll enda blogi mu blogikese üles riputada. eks see vaikselt niikuinii levimas
punkt