........Sa küsid mult, kas Sina põhjustad minus veel suuremat stressi, enda kohaoleku, kommentaaride, või millegi muuga, sest Sa oled niikuinii useless or what so, nagu Sul on kombeks öelda, mõistmata seda, et tegelikult mõjud Sa millegi nii hea, tervendava ja õigena, et you better believe it.

Ja mina olen lihtsalt selline nagu ma olen. Kord emotsionaalselt positiivselt laetud, kord jälle niivõrd apaatne, et raskemat juhust annab otsida. Tundub, et Eval on üldiselt kalduvusi depressioonile, või muule säärasele, aga ma ei mõtle sellele praegu

Praegu on kõrvas ikka veel natuke Oasist, ja selle kõrvale parim lause
I`m free to be whatever I, whatever I choose and I`ll sing the blues if I want..

...Ja mis olekski kui niisama olla on nii hea...kõige mugavam, kõige vabam, nii nagu peab. Üle pika aja võib ju vahepeal nõnda olla, või siis nõnda mõelda ja tunda. Kohustused jäävad küll kergelt kõrvale, aga

mis ma oskan öelda. aitäh or sth

Nojah. Talv ikka võiks juba läbi saada, sest ma ei jõua mitte midagi teha. Mitte midagi aktiivset vähemalt

Näiteks on mul täna otsast lõpuni vaba päev, mida ei juhtu tihti. Nii ma siis tõusin u. kell 11, olin enda suvalise öösärgi ja tekkide sisse mattunud, ja täiesti unenäoline oli olla, nagu alati sellistel minutitel. Ja suikusin ja suikusin, ei tahtnud tõusta, ei tõusnudki. Jäin voodisse, ja püüdsin teisel pool voodit lebava Renega tegeleda. Descartes siis. Milline üllas mees enda selgete ja aredate jumala ideedega, kes püüab absoluutselt kõike kõige algsematest asjadest inimese elus lahti seletada. Et kes see inimene siis on? Mida küsimust. Seda kõike, mida tema nii pikalt arutab, läbides teemasid sellest, kuidas meeled meid petavad, ja puhas otsustusvõime ja mõtlemine, on ainus mis meil on - seda kõike saaks palju kergemalt kokku võtta. Eriti muidugi seda, et ta lõppkokkuvõttena, ja kuidagi väga järsku, jõuab jälle Jumalani, kes on ülim täiuslikkus, kelle täiusele ka inimene ei suuda kunagi jõuda. See ongi tema jutu point mu meelest- Jumal, jumal küll.

Ja nii seda vaikselt lugedes, olles üleval olnud vaid 3 tundi tänases päevas, jäin ma jälle magama. Tõmbasin rahus teki üle pea, ja magasin veel tunnikese. Magaksin lõputult, nii, et ma ei tea - ma arvan, et ma oleksin täiesti võimeline unelema 3 päeva järjest. Pärast oleks maailmaga kohandumine muidugi selle võrra raskem, aga üskõik. Oma unenäos, oma deliiriumi lähedases tundes ongi kõige mugavam viibida. Vähemalt praegusel ajal. Siis unustab ka korraks kõik selle, mida tegema peaks ja kõik selle, kui palju ma lähiaasta jooksul haiget olen saanud

Aga muidu. Eile ja üleeile avastasin ma enda jaoks sellise koha nagu jazziklubi NO99 all korrusel. Kõige muhedam koht üldse. Live muusika, mahedad punakad valgused nagu jazzile kohane (mu meeltes vähemalt), veiniaurud, soojus soojus ja ilusat muusikat mängivad ilusad inimesed. Eile kui sinna läksin, polnud mul taas aimugi, mis seal saama hakkab, ja kui kohale jõudsime, seisis imestuseks mu ees koos enda kidraga ei keegi muu kui Raul Vaigla. Minu jaoks üks parimaid muusikuid, üks muhedaimaid mehi, ja mingi variant mehest, milline minulgi kunagi võiks olla. See inimene siis as a whole. Aga jämm oli niivõrd vajalik ja mõnus, veiniklaas ja head sõbranäod. Ja nii ma kuulasin enda jazzi ära, ja kella 12 paiku vantsisin koju, et arvake ära - Magada. Magada magada magada!

Homme tööle