Aga eilne õhtu oli üks parimaid üle pika aja, mulle vähemalt tundub nii. Selles õhtus oli tohutult palju emotsionaalsust, üksteise hoidmist, tantsimist, siirast naeru ja taipamist selle kohta, et Tartus on inimesi, kes niivõrd palju korda lähevad ja ma olen õnnelik, et on nii. Tartusse on tekkinud täiesti isemoodi reaalsus, hinnatav sama palju kui see, mis Tallinnas on. Seetõttu on vahel ka raske nende kahe reaalsuse vahel liikuda, raske nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid tunne, et liikuma peab. Ühelt poolt, küll on lihtne inimestel, kes kuuluvad iga liikme ja sabaotsaga vaid ühte reaalsusesse, kuid teiselt poolt võib-olla annab see mingi lisaväärtuse ja teistmoodi hingamise, see kahe reaalsuse vahel liikumine. Võib-olla on see miski, mis hoiab inimest värskena.
Igal juhul, andis eilne õhtu nii palju seda, mida vajan ja eks nüüd saab mõndadele asjadele sügavamalt järele mõtelda, mõtelda selle üle, mida tegelikult tahan ja kuidas olla võiks. Aega on, aega on praegu päris palju. Vähemalt suveni. Siis tuleb üks mu parim sõber Tartusse tagasi ja on üldse ilmselt teistmoodi aeg.
Punkti pani eilsele õhtule üllatav Illegaard, kus Ott Sepp ja some other dude plaate mängisid ja kõlas vaid 90ndate põhilugusid. See oli nagu ekstra minu kõrvadele korraldatud pidu, kuid läks peale ka kõigile teistele. Ja dj-d paistsid end hästi tundvat. Siinkohal võin ilmselt ka välja kuulutada,

ET minu sünnipäev saab olema 90ndate teemapidu. Konkreetsemat stiili või nii pole veel välja mõtelnud, aga kindel on see, et läbi terve õhtu-öö-hommiku kuuleb vaid aegumatuid 90ndate hitte ning sekka ka alternatiivsemat laadi 90ndaid!!

Jutulõng sai hetkel otsa, aga soovin teile kõigile hoolivust ja üksteise hoidmist nii, et paitab hinge. Miski pole parem kui see.

Täna olen inspireeritud ühest delfi artiklist, nii veider kui see ka pole. Pigem olen ilmselt inspireeritud sellest, mida ja kuidas La Roux väidetavalt ütelnud on (olles tõlgituna eesti keelde, jutumärkides):

"....Ma tunnen, et ma olen võimeline armuma teise inimesesse. Ma ei tahaks öelda, et ma olen biseksuaalne, ma olen lihtsalt seksuaalne."

See on midagi sellist, mis on lähedane minu (kunagistele) mõtetele. Ja minu meelest on selline mõtteviis tohutult vabastav. Igati normaalne on mõtelda, et ma armun/tahan mingit inimest, mitte tema sugu. Mulle ju meeldib see inimene sellena, kes ta on ja ma ei oskagi aru saada, kust maalt jooksevad siia sisse inimese suguorganid. Muidugi mõista teatud maalt on see ikkagi oluline. Kui mulle ikkagi meeldib pigem peenis kui vagiina, siis valin seksuaalse akti tarvis neist esimese, kuid teistel tasanditel ei mängi sugu küll niivõrd olulist rolli. Seda väites ei pea siit välja lugema, et oujee, Eva tahab nii mehi kui naisi. Ma siiski eelistan esimesi, kuid ma tahan lihtsalt ütelda, et minu meelest ei saa kunagi midagi välistada. Ja rangeid piire on kuidagi totter tõmmata. Nagu kardaks midagi.

In other news: Tallinnas oli üks parimaid ja võib öelda huvitavamaid nädalavahetusi. Sai oldud perekonnaga (keda aina enam hindan) kui ka jõudsalt väljas käidud ja ma kaldun endiselt arvama, et spontaanselt tehtud otsused ja minemised on need parimad. Ning üks silmapaar on mul endiselt meeles, huvitav kuidas mõned inimesed võivad nii kohmetuks tegevalt, kuid intensiivselt mõjuda.
Ja Tartu ikka jätkub oma E-R graafikuga. Päeval olen tööl ja õhtul (nüüd kui sess läbi) kukun esimese asjana paariks tunniks voodisse ja ei hooli põrmugi sellest, mis selles rusuvas talvises maailmas toimub.