Homme on mul magistriseminaris ettekanne, mida olen siin teinud kõik viimased päevad - olnud nendes teemades, Derrida'ga ühes hinganud ja kõike muud. Põhiline küsimus on: kuidas hoiduda rääkimisest? (kuidas hoiduda rääkimisest differance'i abil ja kuidas hoidub negatiivne teoloog). Kaks erinevat hoidumist. Pikemalt sellest siin hetkel pajatada ei jõua, kuna kirjutatud on sellest juba lehekülgi ja lehekülgi. Aga nagu eelmisegi magettekande puhul, potsatas vahetult pärast ettekande ärasaatmist mu postkasti kiri Leo poolt. Ja nagu eelminegi kord, sain ka seekord esiteks natuke kiitust, et on tegu huvitava ettekandega ja siis viite heale kirjandusallikale, mida võiksin sirvida. Ja täiesti lõpp! See on kõike seda, mida ma tahan ja mida mul vaja! Ja seda raamatut kiibitsesin juba aastaid tagasi poodides puhtalt kaanekujunduse pärast juba. Aga raamatut pole muidugi kuskilt poest saada, nii et pean vist autori enda poole pöörduma. Igal juhul Hasso kirjutab nii:
Substantsi teoloogiline maagia
«Maagiline müstiline keel» on raamat, mis ei saa lihtsalt eksida muu kirjanduskriitika vahele. Tal peab olema tagajärgi, mis küllap saavad varsti nähtavaks.
Ei tea ühtki teist kirjandusteooriasse puutuvat raamatut, mida viimastel aastatel oleks nii innukalt oodatud kui Jaan Unduski oma. «Unduski kogu» oli saanud legendiks juba enne, kui autor üldse asus kokku panema selle käsikirja; viimaks ei usutud enam, et niisugune raamat üldse saab teoks, ja nii oli «Maagiline müstiline keel» ilmudes ikkagi üllatus.
Üllatusmoment säilib ka siis, kui asume raamatut lugema, teades, et sealt leiab eest hulga varem ilmunud käsitlusi. Undusk on valiku teinud nii, et raamat kujutab endast mitmetahulist tervikut: järjestikku lahtirulluvad peatükid näitavad aina uusi aspekte samast keelelise substantsi teooriast, mida tunneme juba aastast 1994, kui Undusk Akadeemias nr 3 ja 4 avaldas oma «Keelelise substantsi põhikujundid». Nüüd on sellest saanud raamatu 2. peatükk, millesse koondub kogu ta teoreetiline tuum.
Unduski teoreetilise lähtekoha saab kokku võtta suhteliselt lihtsalt: keeleline substants on keeles sisalduv miski, mis tegelikult keelele eelneb, kuid milleni me päriselt jõuame alles siis, kui keelelt on ära võetud kogu tema tavaline instrumentaalsus.
Seda äravõtmist nimetab Undusk ise «vakatamiseks»; vakatamine eitab tema meelest keelt kui märgisüsteemi, vastandub sellele ja loob vaikuse, mis on substantsiaalne ja iseenesestmõistetav (viimased kaks on Unduskil sünonüümsed mõisted).
Sõnadega loodud vaikus
Selline vaikus pole mõistagi lihtsalt vaikus (negatiivne vaikus, hääle puudumine), vaid ta on sõnadega loodud, keeleliselt laetud vaikus (positiivne vaikus, hääletuse enese hääl). «Vaikus, mis ei oleks lausutav, omandaks paremal juhul taustkujutelma väärtuse, filosoofilises mõttes keskne on aga sõnasse kätketud vaikus,» resümeerib autor ise lk 80.
See on «vaikus kui keele hingeõhk», mitte kõneleja puudumise, vaid tema rahuliku hingamise vaikus - hingeline puhkus, hinge hingamine. Palve, luule, spirituaalne refleksioon: mõelgem hingamise seostele eesti keeles niihästi puhkuse kui hingega, ja eks ole «vakatus» ju sisuliselt enam-vähem sama mis «vagadus» (Wiedemannil ongi wagadus kõigepealt «Stille, Geräuschlosigkeit», wakatama aga tõlgib ta «still werden, sich beruhigen»).
Siit koorubki välja Unduski raamatu teine ja põhiline üllatus: see pole ainult keele ja kirjanduse, vaid ka omamoodi vagaduse teooria.
Unduski arutluste tähtsamaks viitekeskmeks on teoloogia, kõik mis ta mõtleb luulest, keelest ja kirjandusest, jõuab lõppkokkuvõttes teoloogia juurde tagasi. Teoloogiliselt vaatleb ta filosoofiat (Nietzsche, Derrida, Lévinas), stalinistlikku ideoloogiat (Smuul) ja koguni anarhismi («Anarhist kui müstik», 8. ptk).
Esimese peatüki esimeses lauses öeldakse üsna katoliiklikult, et siia raamatusse koondatud esseed «esindavad kõik ühte ja sedasama teoreetilist illuminatsiooni» (lk 9, minu kursiiv), ning õigupoolest on see illuminatsioon saatesõnas juba formuleeritud: «Raamatu juhtmõtteks on, et iga inimliku märgisüsteemi (keele) perifeerias saab teoks maagiline kontakt süsteemivälise olemisega.» (lk 7).
Teoloogiale truu
«Maagiline müstiline keel» on niisiis esimene moodne kirjandusteooria eesti keeles, mis lähtub teoloogiast ja jääb teoloogiale truuks. Ta on tegelikult märksa teoloogilisem ka mõnest ärkamisaegsest katsest, mille puhul seda ometi võiks eeldada (näiteks Bergmanni «Sõnakene luuldest», 1878, millele Undusk kunagi on viidanud ja millel justkui oleks «Maagilise müstilise keelega» isemoodi põlvnevusseos saja kahekümne aasta takka).
Hetkeks tekib kiusatus öelda, et see on meil üldse esimene algupärane kirjandusteooria - mis osalt ehk olekski õige, kui võtame arvesse, et Undusk ei taotle teoreetilist hõlmavust, vaid ainult ühe teatava teoreetilise nägemuse edasiandmist.
MINA OLEN NAUDINGUS. JUBA PUHTALT SELLEST ARVUSTUSEST ENDAST.
Substantsi teoloogiline maagia
«Maagiline müstiline keel» on raamat, mis ei saa lihtsalt eksida muu kirjanduskriitika vahele. Tal peab olema tagajärgi, mis küllap saavad varsti nähtavaks.
Ei tea ühtki teist kirjandusteooriasse puutuvat raamatut, mida viimastel aastatel oleks nii innukalt oodatud kui Jaan Unduski oma. «Unduski kogu» oli saanud legendiks juba enne, kui autor üldse asus kokku panema selle käsikirja; viimaks ei usutud enam, et niisugune raamat üldse saab teoks, ja nii oli «Maagiline müstiline keel» ilmudes ikkagi üllatus.
Üllatusmoment säilib ka siis, kui asume raamatut lugema, teades, et sealt leiab eest hulga varem ilmunud käsitlusi. Undusk on valiku teinud nii, et raamat kujutab endast mitmetahulist tervikut: järjestikku lahtirulluvad peatükid näitavad aina uusi aspekte samast keelelise substantsi teooriast, mida tunneme juba aastast 1994, kui Undusk Akadeemias nr 3 ja 4 avaldas oma «Keelelise substantsi põhikujundid». Nüüd on sellest saanud raamatu 2. peatükk, millesse koondub kogu ta teoreetiline tuum.
Unduski teoreetilise lähtekoha saab kokku võtta suhteliselt lihtsalt: keeleline substants on keeles sisalduv miski, mis tegelikult keelele eelneb, kuid milleni me päriselt jõuame alles siis, kui keelelt on ära võetud kogu tema tavaline instrumentaalsus.
Seda äravõtmist nimetab Undusk ise «vakatamiseks»; vakatamine eitab tema meelest keelt kui märgisüsteemi, vastandub sellele ja loob vaikuse, mis on substantsiaalne ja iseenesestmõistetav (viimased kaks on Unduskil sünonüümsed mõisted).
Sõnadega loodud vaikus
Selline vaikus pole mõistagi lihtsalt vaikus (negatiivne vaikus, hääle puudumine), vaid ta on sõnadega loodud, keeleliselt laetud vaikus (positiivne vaikus, hääletuse enese hääl). «Vaikus, mis ei oleks lausutav, omandaks paremal juhul taustkujutelma väärtuse, filosoofilises mõttes keskne on aga sõnasse kätketud vaikus,» resümeerib autor ise lk 80.
See on «vaikus kui keele hingeõhk», mitte kõneleja puudumise, vaid tema rahuliku hingamise vaikus - hingeline puhkus, hinge hingamine. Palve, luule, spirituaalne refleksioon: mõelgem hingamise seostele eesti keeles niihästi puhkuse kui hingega, ja eks ole «vakatus» ju sisuliselt enam-vähem sama mis «vagadus» (Wiedemannil ongi wagadus kõigepealt «Stille, Geräuschlosigkeit», wakatama aga tõlgib ta «still werden, sich beruhigen»).
Siit koorubki välja Unduski raamatu teine ja põhiline üllatus: see pole ainult keele ja kirjanduse, vaid ka omamoodi vagaduse teooria.
Unduski arutluste tähtsamaks viitekeskmeks on teoloogia, kõik mis ta mõtleb luulest, keelest ja kirjandusest, jõuab lõppkokkuvõttes teoloogia juurde tagasi. Teoloogiliselt vaatleb ta filosoofiat (Nietzsche, Derrida, Lévinas), stalinistlikku ideoloogiat (Smuul) ja koguni anarhismi («Anarhist kui müstik», 8. ptk).
Esimese peatüki esimeses lauses öeldakse üsna katoliiklikult, et siia raamatusse koondatud esseed «esindavad kõik ühte ja sedasama teoreetilist illuminatsiooni» (lk 9, minu kursiiv), ning õigupoolest on see illuminatsioon saatesõnas juba formuleeritud: «Raamatu juhtmõtteks on, et iga inimliku märgisüsteemi (keele) perifeerias saab teoks maagiline kontakt süsteemivälise olemisega.» (lk 7).
Teoloogiale truu
«Maagiline müstiline keel» on niisiis esimene moodne kirjandusteooria eesti keeles, mis lähtub teoloogiast ja jääb teoloogiale truuks. Ta on tegelikult märksa teoloogilisem ka mõnest ärkamisaegsest katsest, mille puhul seda ometi võiks eeldada (näiteks Bergmanni «Sõnakene luuldest», 1878, millele Undusk kunagi on viidanud ja millel justkui oleks «Maagilise müstilise keelega» isemoodi põlvnevusseos saja kahekümne aasta takka).
Hetkeks tekib kiusatus öelda, et see on meil üldse esimene algupärane kirjandusteooria - mis osalt ehk olekski õige, kui võtame arvesse, et Undusk ei taotle teoreetilist hõlmavust, vaid ainult ühe teatava teoreetilise nägemuse edasiandmist.
MINA OLEN NAUDINGUS. JUBA PUHTALT SELLEST ARVUSTUSEST ENDAST.
