Võimatult võimatu. Üks laupäeva õhtu üle pika aja, mil plaanin rahulikult kodus olla, õppida ja kõigeks vajalikuks valmistuda...ja oo ei...raekoja platsist kostub tohutu möll ja lugedes tallinna päevade kava, toimub sel samal platsil kella 10-st õhtul (ehk siis praegusest) kuni 1-ni öösel eurovisiooni ühisvaatamine. mul läheb kohe süda pahaks. see kõik kostub siiani niigi ja veel selline bullshit. ma ei suuda mõista, kuidas ma peaks kolme-tunnisele tugeva bassiga halvale muusikale kaasa elama?? aaarrrggghhhhhhhhhh
Nohjah.Muidu on enesetunne hea ja muljetest küllastund. Eilne päev sai kella 12-st päeval kuni 12-ni öösel väljas veedetud.Päev kulges voolujooneliselt,taaskord kindlate plaanideta, täidetud tunnet tekitavana
Hommikul sai mitu tundi kuulatud teaduspäeva raames ettekandeid, mis olid tegelikult kõik äärmiselt omanäolised ja ettearvamatud. Ettekande pealkiri ei paljastanud veel midagi, niivõrd palju loeb ettekande olemus siiski esitajast, hetkest, üldmeeleolust jne.. aga tõesti jälgisin inimeste sõnavõtte põnevusega, see oli nende hetk oma mõtete väljendamiseks ja suurema tähelepanu pälvimiseks selle nimel
Veel enam aga üllatas mind Benjamin Zephaniah oma luuletuste-mõtete-kõnelustega pärastlõunal.Vaikselt tema nina all vaibal end hästi tundes tõdesin ma ühel hetkel, et mu silmad säravad, maksimaalselt. minus voolas niivõrd palju positiivset ja heaks kiitvat energiat...Võib öelda, oli taaskord hetk, kus ei suutnud ülevoolavat emotsiooni sõnadesse panna, vaid lihtsalt rahulolevalt muheleda,vahepeal liigagi õnnelikust ilmest väsides, olles nautinud nii ennast kui rahvast mind ümbritsemas
Peab mainima, et oli ka vajalik enne filmiõhtut Anniga minu pool puhata.Puhata kiirusest,puhata inimestest,puhata võlts või siis reaalsest rõõmsameelsusest.Filmiõhtu oli hämmastav, just seepärast, et ma isiklikult seda sorti filme varem polnud vaadanud ja ma nautisin neid täiel rinnal. Võimas muusika, mõtte edastamine sõnadeta...lihtsalt chill
Täna aga teadsin ma hommikul enda teada hästi, et ei tee midagi märkimisväärset peale raamatutes tuhlamise. Aga oo ei...mind ei säästeta nii lihtsalt.Kõndisin väga hea sõbrannaga mitmeid tunde ringi, kuulasin nii ennast kui meid sügavamas vestluses üle pika aja ja ei saa väita, et ma ei nautinud seda. Peab tõesti mainima, et mõne inimese elu on kirev, veel etteaimamatum kui mul, aga samas elatav :) Ning...ohjaa...oli ma nagu seriaalis jõudnud taas kraali, kus võis mõneks ajaks kaotada reaalsustaju, tunde, et ülejäänud aktiivne linnaelu eksisteerib.aitäh aitäh, sulle eva ja me tõesti peame oma jutuajamised tihedamaks muutma.
Nüüd, olles piisavalt üksikasjalikult kõigest pajatanud, säästan ma nii end kui ka võib-olla paari lugejat oma tekkimisel olevast grafomaaniast. nimelt olin ma selle postituse algul kindel, et kirjutan vaid 5-10 rida. nii et...sii need 3 rida on :)