Eva, the tööloom & The Armunud Loom

nOh jah. Ei tea, kas see ongi see hetk, kus Eva elus mõneks ajaks asjad paigas on? Mitte niiviisi ülikorrapäraselt, aga lihtsalt, niiviisi, et hea on iga minut sisse ja välja hingata. Tundub, et äkki kõike nagu oleks, natukenegi. Ja ma ei julge kunagi liiga kindlalt rääkida, aga äkki on võimalik.... :)

Täna ja eile esimesed Laseringi päevad. Laseringi ilus punane T-särk, plaadid (sajad ja sajad ja sajad plaadid), peast läbi jooksvad nimed, INFO, mõnusa huumorisoonega inimesed.. Tänane päev oli juba mõistlikum. Sain letis olla, vaikselt tööga harjuda, õnneks antakse mulle ilusti aega kõigega kohanemiseks. Sain leti taga juba praegugi noormees kaastöötajaga tögada, mõnusalt tögada ja tema minu saamatuse kallal aeg-ajalt nokkida. Või siis mõne muu asja kallal. Ja teistega sai ka fanni. Ja see pole loomulikult ainult fann, tööd on päris palju, eriti siis kui kaupa tuleb. Ja müües tuleb tihtipeale ära registreerida triipkoodid, turvakoodid, turvakarbid eemaldada. Seda kõike siis enne kui üldse kauba inimesele saad anda. Aega läheb, aga vähemalt igav ei hakka ja rõõm on, sest on midagi TEHTUD.

Täna ja eile ja päevad enne ja päevad pärast (?) õnnelikkuse päevad. Ka sõprade pärast, mul on minu inimesed ümber, kellega tantsida ja rokkida ja veini juua ja suikuda. Ja on Keegi, kes muudab midagi eriti. Ja ma ei saagi veel täpselt aru, mida. Aga ma tunnen, et ma pole varem nii tundnud. Ma pole varem tundnud, et olen valmis ühe inimese jaoks kompromisse tooma nii nagu praegu. Või pole tundnud, et ei väsi sellest, mis ON. Samuti, pole kaua tundnud, et keegi suudab nii hingest hoida. Teeks kasvõi silmale musi. Ja teengi!


Nii see käib, nii see läheb - vähemalt praegu. Tulevikku nii ei tea, aga võiks ju ette maalida pisutki...

Lapselik armumine tuli peale..
Ja mina viskan Teda tikritega...üle suure põõsa...viuhh ja viuhh..

oi ta saab varsti peksa..üks tuli viuhh vastu mu põske. No on tropp

MisPiduKusPidu

Ma siis teen ka sissekande paar päeva tagasi olnud Olemisest Faehlmanni tänavas. Kõik räägivad sellest, mina mõtlen sellest - järelikult oli kuratlikult hea.
Mäletan, et algul kui kohale jõudsin, tundus asi kuidagi eriti kummastav või vaikne, nähes enda ümber arglikke üksikuid pilke ja naeratusi. Kuid on teada, et sellised peod juba eelkirjeldatuks ei jää. Oli mul õigus ja oli kannatust oodata asjade edenemist. Hea, et oli. Sest, see mis tuli ja öös-hommikus oli, oli täiesti Hea. Head olid hetked muusikaga,
mõne üksiku inimesega toas,
köööögiseltskonnaga (mu alatise sõbraga),
väikese, ammu teada pisikese seltskonnaga kädinast vaibunud suure toa põrandal või diivanitel (siis kui seal juba oli õhku!)

Niisama oli hea rääkida ja lõõpida ja naerda ja juua. ja mõtelda, palju veel tegelikult võimalik juua oleks (!)

Ühesõnaga, võib võtta peo headuse kokku kasvõi sellega, et mul pole kahju, et peo käigus või pärast pidu pisikesse külmetusse haigestusin. Pole absoluutselt kahju, sest see oli faking great.

*nüüd juba end paremini tundev, neiu Eva*

-veel üks asi- päev enne jäi Pusa juures viibimisest ka hea emotsioon. Vägagi hea. Koos inimeste, loomade, elajatega. Mul on liigagi mõnusad sõbrad...miush...

Hea oli teiega Ville, Anni, Doris ja Villu-Peeter.
Hea oli päev tagasi kihutada, siiski nautides, Tartu poole, et grande Thule ja Sinku kontserdile jõuda. Jõudsime. Ja kohandusime ja rääkisime ja laulsime ja hüppasime ja nautisime. Mõnusad 3 tundi, 3 grande tundi. Inimesi oli palju, meie otsas hüppamas, kuid kõik oli sõbralik, sest see on Tartu

Siis mõni mees näpus kesklinna jalutades oli lihtsalt hea vaadata ringi, loodus ja muu Tartus, see oli kuidagi õige sel hetkel. Ja siis ZAVOOD ooo arm. Seisime ja kaanisime, leidmata mõnd aega kohta, kuid suurepärastena nagu me oleme, saime vaba laua, kus me siis kõik viikesi lobisesime ja SUITSETASIME ja vaatasime libedaid mehi piljardilaua ümber. Enda lauas olevaid mehi vaatasime ikka ka. Ning Petsi oli super näha - nagu Pets ikka, sama miimika, sama muhe jutt ja naljakus. Oodates teisipäeva

Suures Zavoodist joobunud, läksime iga roju oma koju. Mina, Ville ja Anni siis OMA koju. Sellisesse nõuka aegsesse korterisse Tammsaare tänavas. Ei, väga tore oli.Ruuuumi oli ja niisama chilli oli, 4 telekanalit oli ka (!!!) Vaatasime innustunult Chuck Norrist ja Suvereporterit (ohh õnne). Ja siis läksime tuttu -kes õhku läbilaskvale madratsile (khmkhm), kes diivanile. Ja hommikuks oli madrats õhust tühi - jee. Ja mõni mees nägi eriti ametlik välja - pangatöö pole kerge.

Aga päeva peale jõudsime rõõmsalt Dorise manu hommikut haarama, nämm nämm ja tema arvutit puhastama :P Igast solki on ikka arvutites, ma ütlen. Ning kui Eval enam liigväsimus polnud, sõitsime Pangodi järve äärde, kus mõni neiu ujusklema läks. Mina keerlesin sel ajal mõne mehe seljas - hirmus!!! :p

Nii. Ja siis oli tagasisõit ja kolmekesi Red Hoti järgi lõõritamine ja vässsimus kõikjal ning palju kohve.
Nüüd on kodu hea. Aitähhhhh