Eva, the tööloom & The Armunud Loom

nOh jah. Ei tea, kas see ongi see hetk, kus Eva elus mõneks ajaks asjad paigas on? Mitte niiviisi ülikorrapäraselt, aga lihtsalt, niiviisi, et hea on iga minut sisse ja välja hingata. Tundub, et äkki kõike nagu oleks, natukenegi. Ja ma ei julge kunagi liiga kindlalt rääkida, aga äkki on võimalik.... :)

Täna ja eile esimesed Laseringi päevad. Laseringi ilus punane T-särk, plaadid (sajad ja sajad ja sajad plaadid), peast läbi jooksvad nimed, INFO, mõnusa huumorisoonega inimesed.. Tänane päev oli juba mõistlikum. Sain letis olla, vaikselt tööga harjuda, õnneks antakse mulle ilusti aega kõigega kohanemiseks. Sain leti taga juba praegugi noormees kaastöötajaga tögada, mõnusalt tögada ja tema minu saamatuse kallal aeg-ajalt nokkida. Või siis mõne muu asja kallal. Ja teistega sai ka fanni. Ja see pole loomulikult ainult fann, tööd on päris palju, eriti siis kui kaupa tuleb. Ja müües tuleb tihtipeale ära registreerida triipkoodid, turvakoodid, turvakarbid eemaldada. Seda kõike siis enne kui üldse kauba inimesele saad anda. Aega läheb, aga vähemalt igav ei hakka ja rõõm on, sest on midagi TEHTUD.

Täna ja eile ja päevad enne ja päevad pärast (?) õnnelikkuse päevad. Ka sõprade pärast, mul on minu inimesed ümber, kellega tantsida ja rokkida ja veini juua ja suikuda. Ja on Keegi, kes muudab midagi eriti. Ja ma ei saagi veel täpselt aru, mida. Aga ma tunnen, et ma pole varem nii tundnud. Ma pole varem tundnud, et olen valmis ühe inimese jaoks kompromisse tooma nii nagu praegu. Või pole tundnud, et ei väsi sellest, mis ON. Samuti, pole kaua tundnud, et keegi suudab nii hingest hoida. Teeks kasvõi silmale musi. Ja teengi!


Nii see käib, nii see läheb - vähemalt praegu. Tulevikku nii ei tea, aga võiks ju ette maalida pisutki...