Amm. Alustame sellest, et ma olen alla käinud.Kirjutada ka enam ei oska, varsti tunduvad liitlaused ka võimatud. Võimatu on moodustada võimalikke lauseid, millest võiks keegi aru ka saada. Näete, võimatu ju?
Aga jah. Kaks magamata ööd, kaks öist vaatamist ja joomist. Kõige huvitavam on kui avastad et oled seisundis, kus kogu maailm on seisma jäänud, lihtsalt jõuad uksest sisse ja kulged mööda pimedat korterit, nii et on tunne, et sa oled väjla lõigatud kõigest. Tunne, et midagi rohkem enam polegi. Kunagi. Ainult muusika üürgab nagu alati, seega midagi nagu oleks. Ja siis lähed magama kui suudad. Ja on hommik ja Laseringi punapunase t-särgi otsimine. Tuleb alatine küsimus: where the hell are my pants? Noh, poole tunnise otsimise peale äkki ka leiab. Ja edasi kulged uduselt mööda tänavaid, kõik on hall - maailm on hommikuti hall, inimesed ja valgusfoorid ja kriiskavad reklaamplakatid on isegi hommikuti hallid. Ise olen ka hall kuni jõuan värvivärvilise Laseringi rüppe. Liiga palju värvi äkki. Ja mingi aktsioon. Täna ma aga magan tööl. Õnneks on siin piisavalt "entusiastlikult" ja muhedalt haigutav kaastöötaja ka kõrval. See on hea. Ma olen sama nõme kui tema praegu.
Ja õhtul on uni. Ja äkki kunagi ka sellest monotoonsest olekust välja tulek. kes teab...
nägemist
Aga jah. Kaks magamata ööd, kaks öist vaatamist ja joomist. Kõige huvitavam on kui avastad et oled seisundis, kus kogu maailm on seisma jäänud, lihtsalt jõuad uksest sisse ja kulged mööda pimedat korterit, nii et on tunne, et sa oled väjla lõigatud kõigest. Tunne, et midagi rohkem enam polegi. Kunagi. Ainult muusika üürgab nagu alati, seega midagi nagu oleks. Ja siis lähed magama kui suudad. Ja on hommik ja Laseringi punapunase t-särgi otsimine. Tuleb alatine küsimus: where the hell are my pants? Noh, poole tunnise otsimise peale äkki ka leiab. Ja edasi kulged uduselt mööda tänavaid, kõik on hall - maailm on hommikuti hall, inimesed ja valgusfoorid ja kriiskavad reklaamplakatid on isegi hommikuti hallid. Ise olen ka hall kuni jõuan värvivärvilise Laseringi rüppe. Liiga palju värvi äkki. Ja mingi aktsioon. Täna ma aga magan tööl. Õnneks on siin piisavalt "entusiastlikult" ja muhedalt haigutav kaastöötaja ka kõrval. See on hea. Ma olen sama nõme kui tema praegu.
Ja õhtul on uni. Ja äkki kunagi ka sellest monotoonsest olekust välja tulek. kes teab...
nägemist
3 Comments:
At 12:51 PM,
Heli said…
väga kurb on kõrvalt vaadata, kuidas Töö teeb inimese uniseks ja väsinuks. jubejube. aga niikaua, kuni jaksad öistel vaatamistel ja joomistel käia, on kõik hästi.:)
ja maailm muutub värviliseks ka pärast kahte/kolme tassi kohvi. ja pärast head muusikat (suures koguses).
At 1:50 PM,
Nele said…
Ma tean mida sa tunned, ma olen pool aastat Prismas töötanud.
Eile ma lõpetasin just mukkimise, kui sa helistasid :P Naljakas oli.
At 11:13 AM,
MustMarker said…
noh. prisma on ikka hullem. lasering on tegelikult tore. mulle meeldib. prisma on liinitöö ikkagi, lasering on midagi muud
aga jaa. vabandust, nele, suurelt vabandust palun ma.
ja heli - on kurb küll kui muud vahepeal ei teegi kui magad või töötad. armsuse hetked mahuvad ka vahele, sest armsus on alati olemas. aga teised kaotab jällegi. mõneks ajaks
ja täna magasin end täielikult välja. nimelt mõtlesin õhtul kl 7 et pikutan veits aega ja ärkasin siis täna hommikul kl 10.
tere tulemast tagasi ellu, eva!
Postita kommentaar
<< Home