Ma ausalt öeldes ei teagi, miks ma siia praegu kirjutan. Ei tahaks nagu jälle mingit tuhandet emotsiooni internetti laiali paisata, aga samas, see on üks mu kohtadest-urgastest olnud kolm aastat, ja ma tunnen, et ma olen praegu üksi, ja mujale pole mõtteid visata, loopida - mujale pole välja elada, sest paistab, et hetkes pole kedagi minuga. Kõik, kellele ma tunneks, et tahaksin miskit rääkida, on hõivatud, või kaugel, või ma ei teagi. Ma ei teagi... Parim sõbranna on kaugel, ja see kaugus hakkab juba nii kauge tunduma, et ma ei tea kuidas saab elada üle veel vähemalt kaks kuud ilma temata kui juba praegused kaks kuud on tundunud niivõrd pikana. Igatsen vahel ennast lolliks, poleks arvanudki. Aga temal on tore, ja palju uut ja uusi kogemusi, õhku ja lõhnu, mille üle mul on vaid hea meel.
Lihtsalt mina olen täna katki. Maailm on üks üles kepitud koht, pole midagi öelda. Päev oli tegelikult ok, sai filosoof-sõpradega rääkida ja Rääkida, ja tunda mingit ühist õhku ja tunda samaseid emotsioone, nii selle üle, et kooli lõpetamine on liiga raske kui selle üle et EHI mõjub juba kui vangla, ja see on täiesti ebatervislik. Ja hea kui keegi tunneb identselt. Ja samas on hea näha, et ka keegi teine suudab emotsioone välja lasta, ja kasvõi nutta. Ja siis me nutame. Sest pärast nutmist on kergem, ja hea on kui saab korraks kallistada, ja hea on kui saab veelkord kallistada. Sest mul on tunne, nii tihti see tunne, et see kooli asi on ikka täiesti lootusetu, ja ma tahan vaid ahastavalt karjuda, ja seesmiselt karjun ma kogu aeg.
Täna oli siis filosoofia koosolek, kus ma natuke sain lootust sellele, et äkki ikka suudan kunagi lõputööd teha ja seda kaitsta, ja sellest kuratlikust nõiaringist välja, sest noh, teisiti ju pole võimalik. Samas, oli see koosolek nagu iga teine istumine meie suuremate juhtidega. Keegi ei saa koolisüsteemist 100% aru, keegi ei tea täpselt, kuidas EHI ja TLÜ seadused koos peaks toimima, keegi ei tea täpselt, kuidas lõpetada saaks. Fakk! Ja siis istub Eva lihtsalt sellise näoga, et ma ei looda enam kelleltki midagi, sest süsteemi polegi, sittagi pole.
Ja siis tulid pisarad ühe filosoofi poolt, ja siis viskas üle. Ma tahtsin koolist võimalikult ruttu välja. Me pakkisime asjad kokku, ja sõitsime Tomi poole jooma. Ja kiruma. Ja jooma ja kiruma. Rumm, ja asjad. Ja tunne, et see on seltskond, mis mind ainsana kõige paremini mõista suudab, ja vastupidi. Nemad on olnud, ja jäävad. Meie olemegi. Meie oleme läbi vestluste, läbi pidude, kus on üksteisele endid välja räägitud, läbi kevadiste murul istumiste, läbi mere ääres olemiste ja kõige, absoluutselt KÕIGE. On lihtsalt mingi kummaline mõistmine. Ootan homset tegelikult, mis siis et see õppetähe all peaks mööduma, aga vähemalt kahekesi.
Ja siis on mu sünnipäev. Laupäeval, ja minu jaoks on sünnipäevad, ja mõned muud pühad, näiteks nagu jõulud, alati natuke tähtsad olnud. Isegi kui ma nagu vihkaksin seda sümboolikat selle juures, on mu jaoks pere kohal olek ikkagi pisut tähtsad. Aga mu vanemad lihtsalt ei saa aru, ja ei hakkagi aru saama. Nad lähevad minema, nagu nad ka jõulude ajal on vahel teinud. Nad lähevad, jätavad kingiks mõned rahatähed, lillepoti, ja see peakski ok olema. Kui ma oleks rikkamast perest, oleks rahatähtede asemel äkki mõne uue mudeli autovõtmed. Vähemalt nii tundub praegu, ja samas nad suudavad väga head olla ja ma tean, et nad ongi head. Aga ma ei tea...ja siis nad helistavad, ja helistavad veel, ja kui ma lõpuks telefonis nutan, ei saa nad aru, mis valesti on. Et nemad on ju nii palju arvestanud ja nii palju mõelnud. Lihtsalt neile ei jõuagi kohale. Siis on mul õde, tema on alati, ja on mu sõbrad, kes on enam kui teretulnud minu poole, sest mu vanemad niikuinii on suvilasse alatiseks haihtunud. Palju õnne! Aga jah, kallid inimesed võivad mind külastada nüüd iga hetk. Eva ootab lähedust, Eva vajab lähedust
