Võilille märkimisväärsed mõtted

kolmapäev, september 17, 2008

Kuu aega möödub nagu silmapilgutus. Ma julgen öelda, et ma olen need kuu aega õnnelik olnud. Äärmiselt tervislik olemine, jättes kõrvale selle, et ma tegelikult pidevalt mööda arste jooksen, sest mul on paranoia(d) et mul on mingi sajandi tõbi kallal. Ma arvan, et paranoia ise ongi see tõbi, mis mind jälitab. Kool hakkab ka mind õige pea jälitama kui ma enda udu seest välja ei suuda tulla, kasvõi mõneks hetkeks. Täiesti võimatu on keskenduda või aru saada või mõista midagi enamat kui oma emakeelt kui sedagi. Keeled ja arusaamine on mu hüljanud. Ausalt, varsti osutub vajalikuks eesti-eesti sõnaraamat. Veel on lootust.
Selleks, et tunda Levinast, peab tundma Heideggeri, peab tundma Platonit, peab tundma... Jah, nii on see ju alati olnud. Aga et ühe teksti jaoks suurendada mahtu kahe autori võrra...kas ikka jõuab? Tagamaid võiks siiski teada, eriti kui tahaks teha sellise Mr. Goody Tooshoes ettekande, või paista silma, või rabada jalust või erutada ja raputada või olla täpselt selline, nagu mina üldse olla ei jõua. Olla selline, et turvalisus on jälle kadunud, sest minu turvalisus on salli- ja padja- ja tekimeres, koos gurmaanlikuma tee- või veinivalikuga. Kindlasti ei leia see turvalisus aset teiste hindava pilgu all, kus mul reaalselt viimasel ajal vähemalt 10 erinevat kompleksi on. Oo, enesekindlus, mu arm, naase!
Mulle meeldib kui ma mitte millestki aru ei saa, kõik sõnad on võõrad, kõik mõtted on kauged. Tunne, kus sinu ja maailma vahel on klaas, ja sa lihtsalt oled, sest nad ei saaks niikuinii kunagi aru. Kuid selle kõige kõrvalt ma naudin ja olen jätkuvalt õnnelik, ja võib-olla ka eesmärgistatult asjalik.

1 Comments:

  • At 9:37 PM, Blogger Rinuljok said…

    "Always in your own bubble", nagu on ühe London Fashion Weeki muinasjuttudel põhineva, väga jutuka prantsuse tädi esitletud ehtekollektsiooni pealkiri. Või äkki hoopis "Klaaskuppel" by Sylvia Plath?

     

Postita kommentaar

<< Home