Milleks mul motivatsiooni on?
Ma tunnen, et mul on motivatsiooni:
-sõbrannadega kohvitamas-siidritamas-kokteilitamas käia, rääkides kõikvõimalikest tähtsatest ja vähemtähtsatest asjadest, kuid juttu jätkub kauemaks...
-filosofeerida moel, nagu Tartus ei filosofeerita, õigemini teha filosoofiat, mis Tartus vist isegi filosoofia nime ei kanna. see viib mind üha enam ja enam stressi, kuid mis sellest, eks
-jääda selleks, kes ma olen, isegi kui see tähendab siit lahkumist
-magada kõik päevad maha, tundes end seejuures kuratlikult hästi
-lugeda päev otsa Levinast ja tunda temas ära Derrida'd
-tunda lähedust ja head oma filosoofiast, tundes end seejuures samal ajal täiesti üksi. vähemalt siin
-rääkida täiesti seosetut juttu Tallinnaga, tundes samal ajal telefoniarve suurenemist, tundes samal ajal mõnusat ja vaba suhtlust ja võibolla ka pisikest kogust eksistentsiaalset smalltalki või lihtsalt...fenomenoloogilist möla. ja tunda, et on mõistmine
-ameleda...ja siis veel natuke ameleda
-süüa minu jaoks suurtes kogustes...u. nii nagu Annika Indias...huvitav, kas keskkonna vahetus põhjustab seda
-leida mingit mõistmist või aru saamist, lootes ise mõista ja aru saada

Sest tegelikult, ei mõista ma täna mitte midagi