Võilille märkimisväärsed mõtted

teisipäev, oktoober 14, 2008

Mulle meeldib Tartu Ülikooli raamatukogu. Ma tunnen, et saan siin tööd teha, reaalselt tööd teha. Siin on mingi hea õhk, hea vaim, mis annab võimaluse kontsentreeruda, mitte hoolides lähedal olevate inimeste krabistamistest ja liikumisest. Mäletan, et rahvusraamatukogus oli mina-raamat suhte leidmine küllalt raske, ilmselt ei leidnudki ma seda seal kunagi päris nii, nagu ideeliselt oleks võinud olla, Muidugi ei aidanud sealsele olemisele kaasa ka raamatukogu telefonide pidev helisemine, koopiamasina kära või kasvõi need pikad lauad, mis ei andnud mingit võimalust privaatsusele. Siin olen ma enda väikeses nn. boksis, puit on soe, vaibad on pehmed, inimesed tegelevad sellega, milleks nad siia tulnud on. Ma suudan lugeda, suudan. Tekst ainult kihutab vahepeal mu eest ära. Kes veel ei tea, siis pean ma järgmisel nädalal tegema ettekande teksti põhjal, mille maht on vähemalt 60 lk (no ütleme, et 80), ettekanne ing.keelsena ja ajaline pikkus u. 45 min. Oleks siis tegemist lihtsalt tekstiga, kuid tekstiga, millest saan iga kord erineval moel aru. Mina ausalt ei tea, mida Hilary Putnam täpselt enda jutuga öelda tahtis, sest minu meelest ütleb ta iga kord erinevaid asju. Mulle tundub, et mulle meeldib see, mida ta ütleb. Aga mida ta siis ütleb? Mul on intuitsioon, et ma tean, mida ta ütleb, ja mulle meeldib see. Aga väljendada ma seda ei oskaks. Vähemalt mitte mingi loogilise skeemi järgi. Ma vuristaks igasugused laused järjest ette, aga skeemi poleks. Mõtlesin, et kirjutan siia pisut temast, aga näed, just sellepärast ei kirjutagi, et ma tunnen, et ma tegelikult ju ei tea. Paneksin tühja. Ma mõtlen sellele veel täna - võimalik, et õhtul ütlen tema kohta midagi. Ja samas, tema mõte tundub niivõrd laiaulatuslik, et kuhu see üldse mahuks...isegi mitte mu pähe. Võib-olla teie pähe?

Oeh. Kõik tõepoolest jookseb kokku. Kolimine teise korterisse, hullumaja, milles mina osaleda ei taha. Suhtlemine ja suudlemine, suhtlemine ja mujal paiknemine, kodutu tunne, meeletu schedule, Tallinn, suvila?, Helsingi, Tallinn, Tartu, ettekanne, Ettekanne, ettekannE. Ma tunnen, kuidas kõik nädalad on mul käe peal, nad on nii lühikesed. Võtaksin oktoobri ja novembri endale sülle, ruumi jääks veel ülegi. Ruumi jääks üle veel sellele, kelle tõttu kahe inimese elus osalen. Teda hoiaks küll alati süles, isegi kui miski/mõni muu sülest libiseks.

Lähen nüüd tagasi dokumenti Meaning of "Meaning". Vähemasti jätkan hetkel sellest, mille kohta arusaam juba (vist) olemas. Tunnen end targana, hetkeks.

2 Comments:

  • At 9:13 PM, Blogger L said…

    Jaa, need nädalad on nii pisikesed, et tegemist vajavad asjad tahavad üle ääre joosta! Ja jooksevadki, ikka jooksevad.

     
  • At 12:21 AM, Blogger Ott said…

    See on äge, et sulle Putnam meeldisb, kirjuta kuidas ettekanne läks :).

     

Postita kommentaar

<< Home