Üle pika aja paar sõna

Mul on selline tunne, et põhjuseid mitte kirjutamiseks on päris mitu. Esimesel hetkel tulevad pähe järgmised: 1) toimub liiga palju asju, mis hõlmab suurel hulgal emotsioone ja seda kõike piiratud ruumi, piiratud sõnades edasi anda tundub väga raske 2) on asju, millest avalikus ruumis rääkida ei taha (olgugi, et need võivad olla tähtsamad kõigest) 3) ma ei satu arvuti juurde tavaliselt vahetult pärast sündmust, pärast aga on emotsioon juba hägusem ja kirjutamistuhin seega ka vaibunud. Tegelikult aga võib ka selline kirjutamistuhin kirjutamist ennast segada, sest mõtted on hajusad ja segatud.

Mõned hägusad mõtted siiski. Suvi on olnud tõeliselt mõnus, võin kindlalt öelda, et viimaste aastate parim suvi. Pole aimugi, kuidas on juhtunud nii, et ma enamuse ajast täielikus zenis olen endaga ja inimestega enda ümber. Ilmselt on aidanud ka eemalolek Tartust, mis omakorda on andnud aimu sellest, kuidas võiks olla ja et oma igapäevaelu peab muutma, sest ma olen nii lihtsalt õnnelikum. Ja õnnelik peab olema. Isegi et muutused on tüütud ja tihtipeale seepärast neid ei tehta, aga sellega ühes tuleb vabanemine ja selle maitse tundub liigagi hea. Suves on olnud palju inimesi, kes hoolivad ja armastavad, palju looduses olemist, kirjeldamatult palju naermist, uusi kogemusi, pakkimist ja reisimist-reisimist ja pakkimist, vees meritähe tegemist ja ujumist-ujumist-ujumist, rohu sees lebamist, sigaretti ja prantsuse siidrit, laulmist ja õla peal tukkumist... see nimistu võiks minna lõpmatusse.

Neis asjades on täpselt nii palju tundeid, mida ma tean, et praeguse elukorraldusega kuidagi kätte ei saa. Aga Tartu on muidu hea. Tartus on rahu ja pargid, kust hommikul tööle või kooli minnes läbi jalutada, mõni sügavalt hinge läinud sõber/kursakaaslane, ülikool, millega ma tohutult rahul olen olnud ja palju muud kirjeldamatut on siin. Sellegipoolest läbivad mind ülepäeva mõtted sellest, et mis oleks kui elaks hoopis vahelduse mõttes Tallinnas. Tunnen, et just sealseid inimesi vajan praegu enam kui midagi muud ja tean, et sügisel tuleb muidu jälle kaugenemine kõigest, mis seal on. Paratamatult ei jõua liiga tihti kahe linna vahel kärutada. Siis tuleb muidugi mõtelda, mis saab tööst ja kuidas ma teises linnas täpsemalt eksisteeriks. Oleks vaja tööd ja kodu, sest vanematega maade jagamiseks mul jõudu ei jätku ning ilmselt on elatud juba liiga kaua omaette, et taas Rüütli tn-le kolida. Kes ütleks, mis on õige tegu? Mina ei tea. Ja see vist ongi viimase aja raskeim küsimus. Aga et mitte liiga palju mõtelda, saab end vahepeal muusikasse kaotada ja muusikaga ühes tuleb ka vabanemine, muusika viib ära ja muusikaga ühes ei pea mõtlema sellele, mis on, vaid võib mõtelda sellest, mis võiks olla või üldse mõtelda end olemisest eemale. Täpselt seda ma nüüd teengi.

Ja täpselt nii suvalises kohas jääb postitus pooleli, sest sõnad enam ei tule. Tuleb muusika.