Kõndisin täna üle pika aja raamatupoes ringi, tavalise riidepoe tuuri asemel ja sealset õhku hingates tekkis tunne, et ma tahan sinna tagasi - nendesse raamatutesse, nendesse mõtetesse, üldse mõttekamasse eksistentsi, sest see tundub kodune. Kodune ei tundu välisele tähelepanu pööramine (mida viimasel ajal liialt palju on olnud) - soeng, riided, smalltalk, peod, bürokraatlik töö jms. See pole üldse mina. Tahaks üle pika aja saavutuse tunnet ja lähim viis selle saamiseks oleks MA töö kirjutamine (juba see kirjutamise protsess ise annaks nii palju puudu olevast mõttest tagasi, tahan selle käigus uuesti iseennast avastada). Tahan lebada raamatute keskel, võtta keskpäevaseid dushe, lugeda raamatuid nii, et võtan nad kõige suvalisema koha pealt lahti ja loen, tahaks end suvalisel hetkel päevas kaotada asendustegevustesse, millest parim oleks meeletu söömine ja näiteks eneserahuldamine, sest see annaks paremini kui ei miski muu voli kesk kõige produktiivsemat tundi magada ja veel natuke magada. Pelgalt söömine seda voli ei annaks, oleks ikka süümepiinad, miks ma juba söögist saadud energia ajel ei kirjuta. Aga tahaks tegelikult kirjutada ka nii, et seda kirjutamist naudiks ja ei olekski vaja süümepiinu tunda, sest kirjutamine tuleks ise, ilma sunnita ja kui ka alati ei tuleks, poleks hullu. Mulle tundub, et asi, mida ma kõige rohkem tahaks, oleks aeg. Lihtsalt seda, et oleks aega iseendaga olla ja mitte olla nii, nagu tavaliselt tööpäeva lõppedes, kus ei oska teha muud kui vegeteerida. Vaid tahaks, et saaks iga hetke nautida ja mitte kaotada.