Võilille märkimisväärsed mõtted

esmaspäev, september 12, 2011

Suhetest ja iseendast.

Mis ma siis mõtlen..
Mõtlen seda, õigemini vahepeal avastasin seda, et vahepeal täitus aasta aega single olemist ja u. kuu pärast täitub aasta aega üksi elamist. See aeg on olnud minu jaoks tohutult oluline. Esiteks on muidugi olnud meeletult palju aega iseendale, enda keskkonna loomiseks, on olnud võimalus õppida uuesti iseendaga olema ja seda ennast armastama. Sest tuleb tunnistada, et alguses ei osanud ma mitte kuidagi olla, ei osanud midagi teha kuni selleni, et ei osanud üksi magama minna. Nüüd oskan ma väga hästi üksi magada ja isegi kui vahel satub keegi teine mu kõrvale, siis on see ühelt poolt tohutult hea, kuid teiselt poolt täiesti harjumatu ja järgmine öö on jälle nii hea ise olla, enne magama minekut omi mõtteid mõelda.

Üldse, olen ma avastanud, et üksi olles olen ma rohkem mina ise. Sest enne olin ma enda kaotanud ja mõtlesingi, et olen selline mõttetu olend, kes ise ei oskagi olla ja ise ei leiagi endale tegevust. Aga selle aja jooksul nüüd olen ma esiteks leidnud enda üles, saanud rohkem teada, mida ma tahan nt järgmiselt suhtelt ja mida tegin valesti/õigesti eelmises suhtes. Ilma selleta ei julgeks ausalt öeldes uude suhtesse minna, sest ma teeks ikka kõik samamoodi kui enne. Aga seda pole vaja.

Üleeile käisin sõbrannaga kohvitamas ja tuli välja (lisaks muudele aspektidele) veel üks asi, miks ma oma eelmist suhet ei tahaks ja miski, mille tõttu see sõbranna praegu pidevalt kannatab. Nimelt nutmine. Ma ei oska ausõna kokku lugeda kui palju ja kui sagedasti ma aasta ja rohkem tagasi nutsin. Ja ma arvasin, et asi on minus, et mina olen imelik. Aga nüüd tean, et see oli kogu situatsioon, mis seda tekitas. Sest praegu ma ei nuta. Nutan väga harva ja kui siis pigem mingi positiivse asja pärast, sest emotsionaalsus ei ole minust kuhugi kadunud.

Ma arvan, et see on meeldetuletus kõigile: kui keegi paneb teid üks hetk rohkem nutma kui naerma, siis tuleb midagi ümber mõtelda, sest võiks ju vähemalt mõtelda, et teise inimese ülesandeks on mind eelkõige toetada ja minus välja tuua just see, mis on positiivne.