Kõigepealt vabandan ma väga, et ehilastesse pole viimasel ajal postitanud, aga samas, kui ma näen kõiki sealseid loomi niikuinii peaaegu iga päev, siis ei leia ekstra postitamiseks alati põhjust. täna millalgi püüan, ma luban
miks ma aga praegu siia kirjutan?
toompea on paik, mis mind selleks inspireerib.nimelt jalutasin ma pärast kooli pika tänava poe juurde, ostsin söödavat ja suundusin toompea poole. jalutasin tasamisi enda vaikset kohta otsides. mäest üles liikudes kihutasid minu poole tohutud turistide massid, juba mõtlesin, et nii palju siis toompeast. aga salamisi siiski rühkisin mööda mäge edasi ja oh üllatust, kiriku kõrval olev vaade oli isegi asustatav. nii ma siis istutasin end sinna, nähes, et minust veidi kaugemal istub üks tüüp samamoodi raamatusse süvenenud, nagu minul see varsti plaanis oli. mõningasel uurimisel täheldasin, et ta loeb raamatut kurt vonneguti poolt. respect. ta nägi oma päikesesõõris väga muhe välja, õrnalt vastu majaseina toetudes. nii panin minagi oma kompsud maha ja üritasin kurja pilguga eemale tõrjuda mõnd harva turisti. samas tõesti..ma valisin õige koha, see vaade pole just turistide jaoks parim. haah. tehased & all...mulle istus see rohkemgi kui hästi.
ernst cassirer sõrmede vahel nautisin üsna tugevat tuult ja päikest, lootes sellest veidi energiat pälvida. ja seda ma sain. istusin, olin lugenud juba 30 lk kui pidin sellele tüübile mainima, et kuigi ma voonegut`ilt midagi lugenud ei ole, on ta räägitu põhjal hea tundunud ja suunasin ta poole veidike austust. tüüp muheles, küsis, mis mul käsil ja nii me veidi jutlesime.natuke sellest kui väga me toompead jumaldame jne. ja siis taas pilk raamatusse, sest ometigi ei tulnud ma sinna vestlema. mõne aja pärast hakkas mul aga liialt külm tuulest,hakkasin minema, soovisin talle edu. tema lausus, et loodab mind veel kohata. selline hea tunne
suundusin ma siis šnelli tiigi (or however one calls it)juurde, vaatasin parte, viskasin neile oma soolaseid krõbuskeid, aga tundub, et neile ei meeldinud. lamasklesin murule, võilillede keskele ja tundsin end ilusana, looduslapsena. lugesin taas. ära minnes aga üritasin veel partide tähelepanu pälvida ja neid toita. jällegi pälvisin ma ka ühe teise inimese tähelepanu, kes soovis teada kella. vestlesin sellegi tüübiga mõningad minutid, vaadates tiiki ja tundes end kuidagi veidralt ja imelikult, et inimesed minu olemasolust üldse huvituvad. kõndisime lõpuks rahulolevalt oma teed.
jõudsin koju, olles meeldivalt korda läinud päeva tundega. tunne, et on hingatud piisavalt värsket õhku, saadud väheke päikest, vahetatud mõned sõnad täiesti tundmatute inimestega.
ahjaa ja tundes end paremini, kuna ostsin toompealt ühel tädikeselt nõukogude aegse märgi. ostmise ajal teatas rõõmus tädike, et eestlastele ei maksa märk mitte 10 vaid 5 krooni.tänasin ja tema siiralt tänas ostu eest vastu. pai
sellised muljed siis