Võiks kirjutada, peaks kirjutama, tahaks kirjutada
Ainuke närvesööv probleem, on millest?

Viimasel ajal leian ma, et olematud, üksikud nopped mu päevadest ei vääri üles märkimist, eriti veel teiste tähelepanu tarvis. Ma ei tea, kas tõesti on nii, et mu teod on nii üksluised? Jah, vahel küll, võin end vihata kuni minu seest tulevate sügavate karjeteni, "miks ometi ei toimi sa teisiti, mahavisatud aeg, kõrvu lukustav kohin...." Neil hetkil poleks siia kirjutada muud kui märksõna "vaikus" või nt. postitus oma kõleduses kiirgamas vastu, sisuks vaid ekraani poole saadetud siiras ohe. Valge ekraan, millesse on kunagi salvestatud vaid see üks emotsioon.

Kui aga enda aega mitte üksluiseks tituleerida, miks siis midagi kirjasõnas ei salvestu? Vat see on küsimus, millele isegi eksinuna vastust otsin. Suudan kajastada vaid toimunud sündmusi, kuid kellele on vaja kronoloogiat? Ehedamad tunded või mõttevälgatused avalduvad elavas olukorras, elavate inimestega või siis märksõnadena, mil olen kellelegi saatnud paari-lauselise maili või sõnumi. See on viimasel ajal ainsaks kirjalikuks salvestiks. Kas pole mitte masendav? Jah, ma tahaksin hetkel mõiste "masendav" all kirjutada midagi sügavamat või rikkamat, midagi, mis poleks nii üldkasutatav. Kuid masendav on kirjeldus minu suutmatusele kirjapulka kasutada või klõbistada. Õige pea hakkan ma end selle tõttu peksma, vähemalt vaimselt. Sest niivõrd palju jääb puudu, ka mul endal, kui midagi ei saa välja kirjutada. Kirjutamine toob selgust, eriti minu mitukümmend km/h põrutavatele mõtetele. Üritan hakata neid enam püüdma kui vahepeal



juba liblikavõrguga mööda avarust jooksmas

bääähhhh

Ma olen Tartus ja see on kõik, mis mul öelda

Wiiiiiii

you losers

Ma tahan lihtsalt öelda, et eilne päev oli äärmiselt muhe, varahommikust alates

Võib-olla esimesed minutid mu hommikust niivõrd mõnusad polnud, kuna tõusin üles kolm tundi varem kui loeng pidi algama ning selleks ajaks kui loengu õige aja teada sain, olin juba käinud duši all. Sellegipoolest ronisin teki alla ja muutusin lokiliseks.

Kuid itaalia keel, see tundub niivõrd isuäratav, niivõrd voolav ja ilus. Absoluutselt positiivsed momendid esimesest loengust + veelgi enam positiivsed momendid ühe vana klassiõe kohtamisest. Hämmastav on näha, kuivõrd inimesed ajaga muutuvad. Ajaga muutuvad, kuid siiski teineteist aktsepteerivad ja võib-olla isegi uuesti leiavad. Ja seda aega hakkangi ma põnevusega jälgima, ise tasamisi osa võttes.

Skisosiiliga kinos olemist + hilisemat lebo on samuti raske unustada, sest kaua polnud temaga midagi säärast ette võtnud. Jah, siit tuleb tõestus, et mõtted-tunded, mis inimene sulle on kunagi tekitanud, on varmad tagasi tulema. Sellegipoolest, hoian ma veel teatavat ettevaatlikust, et inimest mitte liiga usaldatavaks muuta. Ja arvatavalt läheb selleks veel oma aeg, et kõik taas toimiks. Siiski peab veedetud aja kohta ütlema pehme m-iga mmmmõnus. Aitäh sulle. I have to work on the m :)


Ja loomulikult, otseloomulikult Jääboiler, mu arm. Kolumbus Kris on alati meeldiv koht olnud, kuid kuulates osa seal esinevaid bände, peaks selliste jaoks lavaline ruum suurem olema + üleüldine avarus. Aga see selleks. Jääboiler istus meie kõrvallauas, tinutas piisavalt ja astus siis taas lavale, oodatav muie näo peal. Osaliselt lugusid ma teadsin, küll oli vähem neid, millele arvestatavalt kaasa sain laulda. Igatahes siis kui rahvamass lava ees läks liialt peale tükkivaks ja sisse hakkasid sulanduma ka ma-ei-tea-kust-tulnud diskopepud, libistas Eva end rahulikult Jääboileri laua juures olevale aknalauale and the feeling was so much greater. Mõne aja möödudes liitus minuga ka Ele ning tõesti, sama rahulolu võis näha ka teise inimese silmades. Seal oli õhku, seal oli rütmi läbi seljataguse, seal oli võimalus vaadata õige tasamisi pimenevale viru tänavale, seal võis näha Evat vaikselt silmad kinni õõtsumas, kustumatu muie näol. Ohh see oli hea :)


.....kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik ;)