Ma tahan lihtsalt öelda, et eilne päev oli äärmiselt muhe, varahommikust alates

Võib-olla esimesed minutid mu hommikust niivõrd mõnusad polnud, kuna tõusin üles kolm tundi varem kui loeng pidi algama ning selleks ajaks kui loengu õige aja teada sain, olin juba käinud duši all. Sellegipoolest ronisin teki alla ja muutusin lokiliseks.

Kuid itaalia keel, see tundub niivõrd isuäratav, niivõrd voolav ja ilus. Absoluutselt positiivsed momendid esimesest loengust + veelgi enam positiivsed momendid ühe vana klassiõe kohtamisest. Hämmastav on näha, kuivõrd inimesed ajaga muutuvad. Ajaga muutuvad, kuid siiski teineteist aktsepteerivad ja võib-olla isegi uuesti leiavad. Ja seda aega hakkangi ma põnevusega jälgima, ise tasamisi osa võttes.

Skisosiiliga kinos olemist + hilisemat lebo on samuti raske unustada, sest kaua polnud temaga midagi säärast ette võtnud. Jah, siit tuleb tõestus, et mõtted-tunded, mis inimene sulle on kunagi tekitanud, on varmad tagasi tulema. Sellegipoolest, hoian ma veel teatavat ettevaatlikust, et inimest mitte liiga usaldatavaks muuta. Ja arvatavalt läheb selleks veel oma aeg, et kõik taas toimiks. Siiski peab veedetud aja kohta ütlema pehme m-iga mmmmõnus. Aitäh sulle. I have to work on the m :)


Ja loomulikult, otseloomulikult Jääboiler, mu arm. Kolumbus Kris on alati meeldiv koht olnud, kuid kuulates osa seal esinevaid bände, peaks selliste jaoks lavaline ruum suurem olema + üleüldine avarus. Aga see selleks. Jääboiler istus meie kõrvallauas, tinutas piisavalt ja astus siis taas lavale, oodatav muie näo peal. Osaliselt lugusid ma teadsin, küll oli vähem neid, millele arvestatavalt kaasa sain laulda. Igatahes siis kui rahvamass lava ees läks liialt peale tükkivaks ja sisse hakkasid sulanduma ka ma-ei-tea-kust-tulnud diskopepud, libistas Eva end rahulikult Jääboileri laua juures olevale aknalauale and the feeling was so much greater. Mõne aja möödudes liitus minuga ka Ele ning tõesti, sama rahulolu võis näha ka teise inimese silmades. Seal oli õhku, seal oli rütmi läbi seljataguse, seal oli võimalus vaadata õige tasamisi pimenevale viru tänavale, seal võis näha Evat vaikselt silmad kinni õõtsumas, kustumatu muie näol. Ohh see oli hea :)


.....kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik ;)