nüüd olen ma õnnelik

Nüüd olen ma õnnelik. Viibides mõned päevad tööst eemal, leidsin ma end nii rannast kui suvilast kui sõprade seltsist. Aega tundus olevat metsikult, ei pidanud täpse graafiku järgi elama ning kui mõnel päeval sai pähe võetud kuskil pikemalt peatuda, ei pidanud muretsema selle pärast, et õige pea peab lähtepunkti naasema. Võis olla nii kaua kui soov selleks püsis, võis rõõmustada lihtsaimate asjade peale. Mõnus oli hommikuti aktivistlikust üles näidata, päeval iseeneslikku siestat pidada, varbad heleda lae poole pööratud. See rammestustunne, mis eelneb päeva-unele on kirjeldamatu: sumin, jahedus, suvehääled (kärbse lend, mõne lapse kilje tänavalt...) Ühesõnaga niivõrd helge ja puhanud tunne, et olen enamgi kui võimeline kolm päevakest tööl püsima.
Kõigest pikemalt ma kirjutama ei hakka, sest tehtud on palju, aga vaevalt, et keegi pikka nimekirja lugeda soovib. Siiski pean mainima õhtut kui Mariti juures koos Kaija ja Riinaga õhtusööki tegime, sest see oli lihtsalt üks õhtu üle pika aja, mil Eva korralikult kõhu täis sai ja enamgi kui söödavat toitu. Üldiselt aga on Mariti juures alati tore, toredad paar õhtut seal viimasel ajal veedetud. Igati õdus on ülemine tuba, kus veel õdusam on varahommikuni üleval olla, sest vaade on minu jaoks võrratu. Nimelt väljas olevad puud, mis end peaaegu vastu aknaklaasi suruvad ja samal ajal linnavalgustused...tunne, kus pole enam kindel, kas viibid linnas või mitte. Ning selleks, et reaalsustaju täielikult ei kaoks, võibki aeg-ajalt kuulda noorte elavat vestlust, möllu seal kuskil kaugemal, kõigest aia taga, aga sellegipoolest eemal.
Ja ma lihtsalt pean kirjutama. No siis võin veel mainida suvilas lebotamist...ja see oli tõesti lebotamine. Nimelt jõudis mu õemees samal päeval sinna kui mina ja küsis siis, mida ma sealt otsin, niiviisi üksinda. Ja minu vastus oli, et lihtsalt chillin, polegi kindlat tegevust ja te ei kujuta ette, milline sära mulle sel hetkel silma lõi, sest teadvustasin, et tõesti....polegi ühtki kohustust, vibutan vaid jalga üle lauaääre kui tahan, kui tahan jooksen ogaralt mööda õue, kui tahan, olen ükskõikne kõigi ja kõige suhtes....
Von Krahl on ka viimase aja märksõnaks, peamiselt siis kraali õue peal ekspressiivsete vestluste pidamine, cafe latte joomine, tundes end millegi pärast kui väliskülaline, aga sellegipoolest
Jah...ma korraldan siia ühe mõtlikuma sissekande ka, seda nt. täna õhtul, sest ma tean, et mu mõttelende kui selliseid pole siin juba mõnd aega leida, aga spontaansed ideed ilmuvad siia üsna pea. Ma pole küll kindel, mida ma endas hetkel sisaldan, võib-olla tühjust, aga üritan asjade selgitamiseks vajalikku õhkkonda siiski tekitada.