viha-naer-iroonia-rahulolu

No mida ma siis korda saatnud olen? Ega suurt midagi, mitte midagi üllatavat või meeliköitvat, vähemalt mitte minu jaoks..


Olen hakanud mõtlema sõprade peale, kellega mõni aeg tagasi metsikult hästi sai lävitud, kuid kes seletamatul põhjusel on niivõrd kaugeks jäänud. Näiteks eile kui olin plaaninud ööle lehvitada ja rohelisse tekki peituda, sain kõne esimesel hetkel arusaamatult numbrilt. Võtsin telefoni, hämmelduses vaikisin hetke ja ütlesin tasamisi "ma kuulen". Loomulikult, kuidas olin ma saanud unustada, see oli mu kunagise parima sõbranna kodune number, mis mõnd aega tagasi oli niivõrd selgelt peas, kõik muutub ajaga ähmasemaks, ka tunded. Ma polnud inimesega korralikult mitu kuud rääkinud, kuid äkki oli tal minu abi vaja, seda oli ta häälest tunda. Ja mis ma tegin...loomulikult läksin ma temaga rääkima, nagu öeldakse, ükskõik kui kaugeks on sõber jäänud, sõpra hätta siiski ei jäeta. Nii avastasin ma end paari minuti pärast seismas tema ees, kuulamas jutte tema segipaisatud elust ja üritades kuidagi aidata. Siiski on väga raske midagi parandada või muuta kui ei tea millest probleemid võivad olla põhjustatud. Kaasa aitamiseks valgustas ta mind veidi sellest, mis üldse toimunud on ja tegelikult oli üsna värskendav kuulata kedagi, kelle häälgi pole sinuni kaua jõudnud ja keda sa vahel vihkad seetõttu, et ta pole ühendust võtnud, kuid siiski,keda nähes ei saa selga keerata.
Nüüd jääb vaid lootus, et ma talle tulevikus siiski lähemale jõuaksin....


Loomulikult on viimase aja suursündmuseks Folk, minu esimene siis. Folk on hea, kogu Viljandit läbistav muusika on sel perioodil võrratu, andes voli lõputule õõtsumisele, isegi siis kui muusika on ammu vaibunud. Kahju oli küll sellest, et ma niivõrd kiirelt antud üritusest ära väsisin, juba teise päeva õhtul oli minu jaoks peaaegu et võimatu end liigutada. Jalad olid kõigest väsinud, ma ei suutnud isegi enam seista, jalatallad olid lihtsalt viimseni valusad. Positiivseks küljeks, üheks positiivseimaks, oli niivõrd paljude ilusate ja helgete nägudega inimeste nägemine. Midagi niivõrd ehedat on raske leida, tunne, et kõik kuuluvad kokku ja just koos leiavad nad lahenduse, seda siis muusikasse suubudes. Folk oli värviline, kirev, hingetuks jättev, väsitav, palav, eluline...jah just nimelt, sest muusika moodustab suurima osa minu elust ning tundes rütmi läbi enda varvaste, see on the ultimate. Ma ei kavatsegi hakata kindlaid seiku sealt kirjeldama, sest selle alla mattuks mitu valget arvuti ekraanil virvendavat lehekülge, ma hoian parimaid hetki siiski mälupiltide abil.


Nüüd on taaskord alanud töönädal ja ma olen praeguseks tõeliselt kurnatud, lihtsalt polegi võimalik end korralikult välja puhata, sest selleks pole aega. Mul oleks vaja vähemalt 12-tunnist und ja nii kaua kui ma seda saanud pole, niikaua kui pole vähemalt mõningane vabadus saabunud, hoian ma kurnatust endas ning ei oska ennustada, mis juhtub siis kui see kõik ükskord vallandub ja selleks ei lähe kaua. Loodame vaid, et ma suudan näd. vahetuseni vastu pidada, sest teades mind, võin ma äärmiselt ebaseltskondlikuks muutuda kui minus pikem rahulolematus keeb. Ning samuti, jääme ootame järgmist nädalat, mil Eva keeldub töötamast täiskohal ning saab võimaluse hingata.

pilved peavadki ju liikuma
ja siis ma pean jälle hingama....