Ma kirjutaksin midagi väheke

Või kas kirjutaksin? Igastahes näen ma, et mu viimane sissekanne oli teisipäeval ja isekeskis arutlen, kas endast märki maha jätma on väärilised vaid nii harvad nopped mu seikadest?
Tegelikult on minu elu kirevam kui ma seda ise endale vahel tunnistada julgen, kirevaks muudavad ta kõige pisemad hiilimised,astumised,sammud või koguni lennud. Minu jaoks mitte ei peitu, vaid leidubki võlu kõige pisemates asjades, sest need on siiamaani mu elu kõige enam mõjutanud. Ma ei otsi taga kindlat alust, kindlaid plaane või ülepingutatud tasakaalukust. Just tasakaalukuse esimesel hetkel alateadvuslik kadu ongi põnevaim, parim on hetk, mil avastab, et taaskord on voli antud spontaansusele. Ma jumaldan viimast tema igas variandis ning ma õhutan inimesi sellele, hoolimata sellest, et pool aastat tagasi väitsin ma peaaegu rusikaga lauale lüües, et spontaanne on vähim, mida minu kohta öelda saab.

...mõtted on hüppelised

Lendamine - soovisin sellest juba varemalt rääkida. Nimelt lennud on esile kerkivaimad sellest nimekirjast, nad on ootamatud enda igas vormis. Viimasel ajal on küll lennud näidanud end positiivsest küljest ja seega ma ihalen nende poole. Lennata üle Toompea vaatelt õhtupäikeses sillerdavate tornide tundes soojust nende ümber; kadudes tehaste halli tühjusesse,tühjadesse akendesse, mis siiski räägivad endast nõnna palju; lennata üle autoga mööda sõites niivõrd massiivsetena tunduvate postide, millele on hoolikalt kleebitud järgmised kommertslikusest kisendavad plakatid (MEIERI jogurt, lapsepõlv tuleb meelde.......MEIEGA VÕIDAD!.....MAALEIB on hüva leib...)Poolel lennul peatuda ja tunda sügavat soovi selle kõige üle parastavalt naerda. Lennata enam-jaolt siiki vanalinna kohal, sest kaugemal tunneksin end eksinuna, kaugemal oleks enam värve ning lärmakamaid probleeme. Lennata heleroosade majade katustel, kus nii mitmeid kordi on nähtud kajakaid istumas, võbeleda majaserval peatudes, kuid tuletades meelde, et lendamine on kink, mis mulle antud, end õrnalt majaseinalt alla libistades, et õige pea taas lennule voli anda..

Lennutades end pisemate emotsioonide varal, hüpeldes keset munakive, tundes sellist ülevoolavat meeleolu ja energiat. Tunne, et lendad. Küll varsti saabub seesmise kisendamise aeg kui ei ole aru saada, kas endas aktiviseerunud energia on positiivse või negatiivse värvinguga. Senini võib aga tantsida, tantsida metsikult hullumiseni, tantsimise all mõeldes kasvõi üle õue kriiskamist.

Lennu võtmine muusikaga...jah, ma võtan koos muusikaga. Muusika viib mind kaugemale, muudab mu pea selgemaks (teiste arvates arusaadavalt mitte), toob mulle kauaoodatud värskuse (mõned tunnid on selles kontekstis minu jaoks pikk aeg), lendleb koos minuga läbi oma helilise kui ka täht-tähelise teksti, hingab koos minuga, jah, neil hetkil on ta mu söök ja minu allikas

Lend koos inimesega, lend läbi dialoogi, läbi teise inimese silmade, tema mõtete, fraaside, kohaloleku, vaikuse, hubasuse, täidetuse...

Viimaks...kuna ei jõua enam õige pea kirjutada, tahtsin mainida ka kirjandust, aga ei...läbi kirjanduse ma tavalisti ei lenda, harv on see kirjandus, mis suudab selle tunde minus tekitada. Selles maailmas on minu jaoks siiski tähed, komad, märgid..pikad ja lõppematud leheküljed. Vaid vahel võib kohata müstilist (hehee..tekkis tahtmine korraks see sõna kasutusele võtta) mahlakust.

Nüüd aga enda kahtusesse kalduva kell pool kolm öösel kirjutatud postitusega ma ka lõpetan. Tervitus hommik!