Ma söön torti, ma vaatan parti, ma kuulan cocaine`i
Eric Clapton - Cocaine....if you wanna hang out you`ve gotta take her out...if you wanna get down down on the ground...cocaine
she don`t lie she don´t like she don´t lie....cocaine

This is what you get when having tons of exams every day and the worse is ahead

Niisiis ei ole ma täna teinud muud tarka kui viibinud koolis inglise keele eksamil.Iga osa peale kulus max 30 min ja ülejäänud tund aega kõlgutasin kohvikus mõttetult jalga.põnevust kui palju

See eest oli varemalt (ehk siis paar päeva tagasi) tore Ele pool, juua üsna rõveda maitsega veini ja lihtsalt olla, teiste seltskonnas end vabalt tundes, vaadates paari kahtlase sisu või alatooniga filmi ja lõpuks kella kolme paiku suubuda unele. Mina loomulikult unele hetkeliselt ei jäänud, polnud plaaniski. Nautisin pigem seda tuba nagu alati, vaatasin puuvarje seinal ja avastasin, et see voodi on küll pisike, aga nõuab endasse kaht inimest. Ükskõik keda.Selge on see, et kui Ele juures mõni järjekordne oleng toimub, siis mina sinna tuppa magama ei lähe, kuna ma pühapäeval seal viibides sellisele mõttele jõudsin. Samas kes teab.

Eilne päev läks koos Ele ja Saimaga õppimise tähe all. Loomulikult ei tähendanud see pidevat keskendumist, sest vahepeal oli ju vaja niisama leelotada ja Eva briljantse plaani järgi pulgakommi ostma minna. Sel hetkel tundsin end tõelise lapsena, viie aastasena (mis tegelikult ju minu lemmikvanus olekski). Ühesõnaga oli tore üritada kõrvalt ette kujutada, kuidas kolm inimest poes paaniliselt pulgakommi valiku üle kisavad. "Näete, seal üleval peaks veel ägedamad kommid olema!" (kõik jooksuga trepist üles suuremat valikut põrnitsema)"Ele, Ele, kas Coca-Cola või õun, õun või Coca-Cola, Coca-Cola või õun !!!???"
Ühesõnaga tundsin end üsna naljakalt kui lõpuks enda kaks 50 sendilist ja kahekroonise letile asetasin.

Õhtul oli taaskord jalutuskäigu sarja jätk, kuigi nii pikalt kui ma oleks soovinud jalutada ei saanud. Või samas, me ei jalutanudki peaaegu. Niisama seisime, rääkisime juttu ja puhusime öiselt karges tuules ära õitsenud võililli. Esimesel hetkel vaatasin ma aktsiooni küll kurvastusega, kuna sama hästi võiksin öelda, puhun ennast ära. Seejärel aga kujutasime ette kuidas Võilille e. Evat saab ära puhudes mitmeid kordi rohkem ja see mõte oli mulle meelt mööda.

Miks ma aga siin tegelikult kirjutan? Sest ma ei suuda armsa Hasso Krulli jaoks ikka veel enda luuleanalüüsi lõpule viia ja seega ma lihtsalt vaatan enda toas aina kasvavat nõude virna, mõtlen ümberkorraldustele siinpoolses korteri jaos ja kuulan Claptonit. oojaaaa
Ning nüüd dadaa...ootab imeline laas