Graah
Graah
Graah
Tänane eksam oli täpselt sama malli koostatud kui eilne. Nii ma siis istusin seal, vaikselt irvates, üritades vältida Viigi pilku, kes pidevalt püüdis aru saada, mida ma oma paberile märgin. Ja muidu...enesetunne polnud just parem, kuigi eilsest ööst olid siiski jäänud minusse mõningad meeldejäävad fragmendid. Aga...nüüd tuleb pöördepunkt eksamiteemal,nimelt võtsime me Elega nõuks ja rääkisime Viigiga mõnda aega pärast eksamit. Rääkisime sellest kui väsinud, pinges me suurest koormusest oleme. Pikalt ei seleta sel teemal, aga põhipoint on selles, et ta mõistis meid, lubas kirjanduse määra mitme võrra vähendada. Väga aus vestlus. Kõik sai endast välja lastud ja pärast poole tunnist vestlust tundsime mõlemad Elega, et kõik pole veel kadunud. Viik lubas meid kõiki läbi lasta, sest teistelgi ei kulgenud eksamipaberi ees istumine nii edukalt. Eluvaim on sees, kõndisime pärast loengut Elega Rahvusraamatukokku. Tundsime end filosoofia riiulite vahel lebotades väga hästi vaikselt raamatu lehti nuusutades ja armastades seda väikest raamatukogu suminat ja hõngu, mida sealt alati leida võib.
Kuna ma juba kirjutan, pean ka mainima eilse õhtu-öö tegevust sarjast "Hulkumine Anniga". Aina enam hakkan ma õhtuseid jalutuskäike vanalinnas jumaldama, end vabaks lastes, endasse taaskord rahutunnet immutades. Enne eilset sarja jätkumist olin ma seesmiselt karjumas, aru saamata millestki, totaalne rush through the head. Nii ei uskunud ma väga, et vaid mõneks tunniks pääsemine midagi lahendab, vastuseid toob või kasvõi hetkelise heaolu tekitab. Tulemus oli aga jällegi üllatav.
Tegelikult aga on tähtis ka inimene, kellega hulkuda. Inimene peab selleks valmis olema, teisest teatud määral aru saama ja seda nautima. Nautima kaugel olemist, nautima pimedust, nautima õrna teadmatuse tunnet. Nii et nagu eilegi sai öeldud: Aitäh, sügavalt aitäh
Nüüd aga Alicica Keys`i saatel naudin olemist. Nii leian varsti ka inspiratsiooni Andres Ehinast kirjutada, märkida üles nii mõndagi ka tema luuletusest "Varielu". Ma luban, ma teen oma parima, ma meisterdan hea essee. Kõike selleks, et olla enda üle õnnelik ja uhke ja võib-olla vähesel määral ka selleks, et teised minust aru saaksid ja pisikese osa sellest õnnest pälviksid.