Neljapäev...ohh neljapäev, ma pole mõnda aega ühel päeval nii vaikset, kuid samas nii kirevat elu elanud.Mina kui füüsiline isik ei võtnud sel päeval midagi märkimisväärset ette peale paari Lotmani loengu, kus ma ka oma mõtetes loenguruumist väljas asetsesin. Vaatasin üht väikest ava lael, kust näeb taevast, pilvi, selle all asetsevad istmed on parimad seal olevatest. Millegi pärast tunnen viimasel ajal loengus viibides tihti ahistustunnet, tool ja ka kõik muu jääb kuidagi väikseks ja muutub peale suruvaks. Lõpuks on raske isegi hingata. Ja sel hetkel on lahenduseks just see nn. aken laes. Võimalus end niivõrd kergelt kujutada kuhugi mujale, tunda kevadet ja värskust, mis ilmselgelt loenguruumist on ammu lahkunud.
Aga...eelmainitud kireva poole päevas täitis raamat "Trifiidide päev", Anni poolt soovitatud. Algul küll ei suutnud ma selle fenomenist aru saada, kuna kukla taga tiksusid nii mitme teise kohustusliku kirjanduse tähtajad, kuid lõpuks, leides veidi aega, võtsin ma otsusekindlalt raamatu kätte ja ei lahkunud sellest mitmeid tunde. Lugu, kuhu on end hirmutavalt kerge sisse viia, küll mitte nii kerge välja tuua. Eelmisel ööl ja tol päeval ma hingasin koos raamatuga, vaevu sõin midagi olles ikka veel kujutlemas end tühjadele tänavatele, vaikselt ringi hulkumas ja mõteldes, mis oleks kui elu (vähemalt selline nagu seda enne teatud) nii järsult stoppaks kui nende inimeste loos. Sõltuvus sõnadest, lehekülgedest, täna aga suutsin siiski jõuda viimase leheküljeni. Mõnes mõttes on kahju, et see toit otsa sai, samas aga tunnen, nagu oleks raske koorem pealt ära tõstetud tulles vaikselt praegusesse maailma tagasi.
Raamatu kõrvalt aga olen jõudnud teha muudki. Nt. kuulasin eile poolteist tundi, kuidas Andres Luure meeleheitlikult üritas mulle selgeks teha oma loengu ülesandeid, tal on vaja loogikast nii kauge inimesega ikka kõvasti vaeva näha. Aga imestukseks, ma isegi tundsin end pärast loengut arusaajana (niivõrd-kuivõrd).
Ja loomulikult ei saa unustada eilset filmiõhtut, järjekordset siis. Iseenesest oleks äärmiselt teretulnud kui see üritus täiesti regulaarseks muutukski ja nagu ma aru sain, on ülejäänud rahvas ka selle poolt. Nii et järgmine peaks aset leidma juba reedel.
Tõeliselt hää film taas, lõpuks nägime ka kolmandat osa, kuna inimesed mitte ei tahtnud, kergelt unised olles, mugavalt diivanilt lahkuda. Väärt on sellised hetked, filmid, muljed neist.
Lõpetan praegu, sest üritan tänasest päevast kinni püüda veel mõningad päikesekiired.