Tere vihmast pärastlõunat!
Ma kirjutan, sest aeg on maas, aeg on maas koos Dagöga. Hinges on vaikus ja samas õnn. Akna taga võib näha katuseid, minuteid edasi viivaid vihmatilku katuseräästadel ja rohetavaid puid, mis on samuti jäänud puhkavasse meeleollu.
Mulle tõesti meeldib tänane päev, meeleolu, mis ilm mulle kinkinud. Viirukilõhn mu toas, Dagö, Ehina luulekogu mu laual, jõudu koguv katkuse õis, selgust andev taevas.
Nimelt olin eile Annika sünnipäeval ja nüüd on need tunnid, kus tuleb end vähehaaval koguda. Aga ma tahan Annikale aitäh ütelda, sest väga tore oli tõesti, seltskond oli muhe ja sõbralik ning ma ei oleks üldse selle vastu kui kunagi veel mõnele üritusele samade inimestega satuksin (hehee..poeme vaikselt Annikale :P ) Loomulikult võis minu mugava oleku tekkimist kiirendada ka see, et ma pidevalt joogitops käes istusin ja kõige erinevamaid asju sisse kallasin, aga sellegipoolest. Hästi meeldiv on saada tuttavaks veel meeldivamate inimestega. Mõnus oli istuda väljas, laulda ja lõõritada, kuulata mugavusest kiirgavaid inimesi, peletada sääski ja teha seega veidi füüsilist tööd :P ja loomulikult vaikselt midagi lürpida.
Üleüldse oli Annika kodu üliarmas ning jälle üks inimene, kellel on hubane katusealune tuba. Seal paistis seltskond eriti hästi läbi saavat ja ma avastasin ühel hetkel, et ma pidevalt seletan midagi, jälgin inimesi ja joon aeg-ajalt Kristjani Saku tumedat. Ühesõnaga väga südamlikud, avatud inimesed esimese mulje järgi. Hea oli ka see, et jätkus asju, mida arutada, algul oli kerge võõristamine, kuid see muutus öö jooksul päris korralikult.
Ja selle südamlikkusest kiirgava postitusega on päike tulnud välja, päike kiirgamas vihmastele munakividele. Mõnus, ma lähen seda hingama, lähen hingan puude värkust ning tolmu ja vihmaga segunenud asfalti lõhna.