Kuna ma juba siin olen ja paaniliselt suvilasse sõitmist ootan, siis võtan sõna
Viimasel ajal kulgeb aeg nii naljakalt. Ma tõesti ei suuda aru saada nädalapäevadest ning olen seetõttu pidevalt segaduses, kindlasti on oma põhjus ka sellel, et öösiti elan ja seega kõik pahupidi on pööratud. Või võib-olla ongi seesugune režiim see õige? Ei tea. Eile kui jõudsin koju suvilast, mis oli taaskord paik, kus kaua üleval istuti, olin loomulikult väsinud. Aga see ei tähenda, et maal muidu hea ei olnud. Seal on peaaegu alati hea, vahel lihtsalt veidi paremgi. Veidi paremaltki tundis Eva end reede öösel kui sai kummaliste mälestustega nostalgiast lõhnavas toas rääkida suuremas plaanis ebaloomulikust või ebareaalsest või siiski reaalsest? Ühesõnaga oli mõnus ja hämar ja toredad kaks inimest minu ümber, hea oli ka piisav lähedus, sest vahel võivad unenäolised või kes-teab-mis tooniga jutuajamised ühel hetkel mind kaugele viia või vaimselt ümbritsevast ära lõigata. Ja pealegi olen mina inimene, kel pidevalt inimestega (siiski meeldivatega inimestega) lähedust on vaja.
Laupäeval linna jõudes arvasin, et olen viimseni kasulik inimene, ei raiska ühtki minutit, aga kus sa sellega? Kuskil poole kolme paiku tuli selline okasroosike peale, et võimatu. Ja ma üldse ei plaaninud seda, isegi 5 min enne okasroosikese kohale jõudmist. Sel hetkel helistas mulle üks tuttav, kes parasjagu vanalinnas oli ja mulle külla soovis tulla. Läbi unise Eva tuli jaatav vastus, nii me siis soigusime pool tundi kuni temagi tänu minule sai unest nakatatud. Kuigi peab mainima, et temagi polnud öösel just rohkem magada saanud. Nii me tukkusime poole seitsmeni õhtul, taaskord aru
saamata, mis kell on, mis päevas me elame jne...
Õigesse ajagraafikusse ma eile ei jõudnudki. Ühel hetkel, 12 paiku, läksin lihtsalt otsusekindlalt voodi, et hommikus arukust annaks. Ja siiamaani on ta seda andnud
Ahhaa...vahepalana peab ka mainima, et neljapäeva õhtu Toompeal õhtupäikese sõõris vahvleid krõbistades ja mullivett juues läks võrratult. Eeldan, et mõlemad kaks inimest tundsid end üsna meeldivalt. Ning VHK-le annan ma taas respect`i , kuna 12. klassi lõpulavastus oli kokkuvõttes väga hästi tehtud, välja mängitud. Suured tänud kõigile, kes selle õhtu minu jaoks mõnusaks kujundasid.
Nüüd aga lähen ma hommikut vaatama, tõmban eest ruloo, naudin niiskeid juukseid, mis mulle värskust toovad ning oooootan maale minekut.