Esmalt pean mainima, et olen juba pikka aega olnud arusamaamatuses teemal, et ei suuda genereerida enam ühtegi isiklikku luuletust. Sama on märkinud ka mu tuttavad, kes vahel pikkisilmi paistavad ootavat midagi uut...
Kuna ma aga, nagu öeldud, ise luuletada viimasel ajal ei suuda, siis leidsin Ehina luulet lugedes ühe järgneva lemmiku. Leppige või siis ärge leppige järgnevaga.....



A.Ehin "Endine park"

Kaks sooja puud vaid selles külmas metsas,
kus ilu paneb lausa lõdisema.
Üks marmorheitja heidab meelteketast,
meelt ära heita eal ei suuda tema.

Vaid unes saab ta ketta pihust ära
ja hõõrub sammaldunud marmorkäsi.
Kord oli park siin, nüüd on metsa pära.
Ju määndub suurte pargipuude säsi.

Neist kõige külmem tüvi seest on õõnes,
on säsi ammu vajund maha mullaks.
Üks vana öökull kriiskab selles õõnes,
ei ole paaže siin, kes murul hullaks.

Kaks selles külmas metsas sooja puud on:
mahl virdab sees neil, selle vool on ihar.
Nad üleni kui janunevad suud on,
kuid teiste külmast neilgi koltub kihar.


....Andres tänab tähelepanu eest...ma vähemalt arvan, et tänab..