Läbi minu

Pole siin lehel endast kaua märku andnud, jah, ma tegelikult veel eksisteerin. Elu kulgeb mõnes mõttes nii nagu mulle ei sobi, põhiliselt siis töö osas. Loomulikult suudan ma seal olla, eriti teades, et silmapiiril on ka vabad päevad, kuid siiski võib vahel end tunda nii kadununa või üksikuna. Mõteldes umbes seda, et mida küll ma siin teen, see pole ju minu jaoks ega minulik...jah, ikka veel harjumatu, nagu ka Anni väitis. Nüüd kui on paar päeva vabad, tunnen üle pika aja, et elan, hingan sisse kasvõi vihmapiisku, lihtsalt nn. kaaluta olemist. Täiesti unustatud tunne, milles praegu viibin, on peaaegu kirjeldamatu viibida. Kuulates Tooli, vaadates linde teadmata ja muutlikus taevas vaikselt liikumas. Äärmiselt meeliköitvad on sellised hetked ja samal ajal ka teadmine, et homne päev saab Tartus veedetud, veidike siit eemal. Leidsin endale märksõna, mis mind häirib, just nimelt valvsus, mida pean tööl olles säilitama, see ei ole mu loomulik olek. Jah, elu polegi mee lakkumine, ma tean seda ja nüüd ka õrnalt mõistan. Aga praegu võin valvsusest lahti öelda....bring on the honey

Nii et elame hetkes, just nii on parim ja kui nii, siis pole mul ühtki nurinat esile tuua, võib-olla vaid üks sügav urin ;) Rääkides urinast, avastasin või avastati täna minu eest, et ma ei suuda tõeliselt kurja ilmet ette manada ja nüüd pean ma seda harjutama...sest midagi kurjusest või sarviklikkusest ( väljendades end eesti keeles ;) on minus peidus kindlasti, süütu ilme, süüdlaslik sisemus. TOOL on mu praeguses meeleolus süüdi.....ja võib-olla veidike ka Metallica..blame them, not the innocent me