Ma võtan sõna

Mu kallis, ma võtan üle pika aja sõna, haaran sõnast, mis viib mind nii paljude meenutamisteni, aluseks vaid see esimene sõna (selles on järelikult enamgi kui kübe tähtsust).

Rahulolu - see siis esimeseks sõnaks, mis pähe tuli. Jah, mu elu on antud ajaperioodil rahulolu tekitav, hoolimata kiirusest, teadmatusest, aru saamatusest. Siiski on kehtestatud üks kindlam mall, mida pean järgima, põhi on all ja sellelt võib kõrvale põigata ükskõik kuhu, sest tagasitee on vajaduse korral avatud. Seda sorti kindlust olen otsinud tegelikult pikka aega, nüüd kui see on käes, tean, et ootasin õiget asja. Loomulikult ei tähenda, et ma olen loobunud ootamast, sest alati on asju, mis on inimese poole teel, kõik pole kunagi selge.

Parim kindluse juures aga ongi fakt, et võin hakkama saada igat sorti lollustega, kus iganes, millal iganes, teatavat piiri siiki tunnetades. Aga ma olen kahe jalaga maa peal ja vaatamata lolluse astmele, ei kaota ma tasakaalu. Tere tulemast suvi! (plink-plink)

Viimase aja meeldejäävaimad sündmused, situatsioonid.
Eks ma ole piisavalt palju tööl viibinud, alles nüüd teadvustan endale, et ma olen teatud määral tööinimene. Samas ei saa ma kurta, päev võib olla küll väsitav, aga aega väljaspool kohustust väärtustan ma seda enam ning seega annan endale voli seda põhjalikumalt nautida. Nii võib iga paari päeva tagant tõdeda ja enesele öelda, et ma olen ajast viimast võtnud, mitte ümbritsevat endast mööda lasknud.

Mõnus on see, et pidevalt külastavad tööl mind sõbrad-tuttavad, niivõrd meelt mööda ja lõbus. Õhtuti aga pole end ka just tihti kodust leidnud ja isegi kui olen, siis hingates endasse vaikust...üksindust..teadmist, et keegi ei saa mind minu ruumis häirida.

Aga igat sorti üritused on toredad olnud, ürituste all mõeldes ka lihtsalt olemisi. Paari uue inimesega tutvumine, avastamine, et maailmas leidub aina enam omamoodi toredaid tegelasi; vanade sõpradega elu üle mõtisklemine, veini joomine; koheselt meenub ka ele ja eneliga aja veetmine, sest seda olen ma lihtsalt ohtralt teinud...ja taaskord, tore oli sinu juures eile, ele; add---mis mulle kokkuvõttes öö peale jättis isegi küllalt hea mulje, et mitte öelda väga hea (plink-plänk). Kõige puhul aga olen ma enim õnnelik selle üle, et mul on viimasel ajal küllalt palju julgust, enese teadvust, soovi suhelda ja olla märgatud. Loomulikult mahub selle vahele ka mu enda aeg, kuid ma armastan inimesi enda ümber, väikeste dooside kaupa siiski. Seejuures on hea suhelda inimestega ka tööl, kaastöötajatega kui ka klientidega, just siis kui endas lasub rahulolu.

Nii et peamise postituse lõpetasin ja alustasin sama sõnaga. Aitäh