Aeg käib kiirelt

Oijah...ma ei suutnud nüüd üle pika aja enda blogi vaadates aru saada, et viimane postitus sai siia sisse kantud nädal tagasi, täpselt nii kiireks on mu elu läinud.

Teataval määral on see nauditav, tutvudes uute olukordade, inimeste, nende maailmavaadeteg. Kuid samal ajal pole pikka aega tundunud end kodus nii hästi kui praegu, just nimelt kodus, kasvõi nendeks paariks tunniks, mis ma siin veedan. Ma puhkan, naudin ja hingan nii tugevalt kui soovin. Mul on äsja ostetud gooti stiilis seelikuriie draakoni motiividega, mul on pizza, lihtlabased teleshow´d mtv-st ja vahetud muljed isa luulekogu avamiselt. See lühike ja naeruväärselt tähtis nimekiri on minu jaoks praeguses ajahetkes enamgi kui tähtis, tänu sellele laen ma ennast. Samal ajal mõtlen ma loomulikult ka enda tööle raamatupoes, meenutan uut keskkonda ja toredaid inimesi, meenutan "Kaotajaid", ilusaid õhtuid ning isegi õppimist, mis on siiani aktuaalne. Neis päevades, mida ma viimasel ajal näinud olen, on olnud nii palju kirevat, isegi liiga palju, lubades õige pea silmadele mõningast puhkust ja sündmuste salvestamist nende taha.

Ma olen astumas sellisesse keskkonda, mis on minu jaoks loodud ning kus ma end mugavalt tunnen. Ma jumaldan seda, aga see vajab nii palju energiat. Ma jumaldan inimesi, kes mind ümbritsevad...sõpru, enamgi kui sõpru (hingekaaslasi) ning enda vanemaid. Täna nägin isa luulekogu avamist. Nähes kui palju aega nad mõlemad sellesse olid asetanud, siiski veel seistes naerulsui, mängisid nad järgmise ametliku ürituse väga hästi välja. Olles tänanud mind selle eest, et ma nende kõrval olen olnud ja musi andes, tänasin ma neid mõlemaid südamest vastu. Viimasel hetkel, inimparve sees seistes, suutis ema veel minuga vestelda minule tähtsatest, teistele võib-olla väheolulistest asjadest. Ühesõnaga nägi kogu üritus hea välja, väga muhe ja rahulolu tekitav. Lahkusin Köismäe tornist naerulsui, peaaegu voli andes rõõmupisaratele.

Aga selle kõrvalt on olnud ka igast muid sündmusi, olles end kalendrisse asetanud nagu lõppematud täpikesed, iga päeva peale mitu tükki. See kõik on tohutult väsitav...just nüüd nägin üle pika aja aknast välja vaadates helget taevast pilvedega ja teadvustasin, et tegelikult on suveaeg kätte jõudnud. Eks unele ja järgmistele toimetustele

Ning siiagi rõõmuhõise: Homme ootab mind Tartu!