1.september

Ja me astume 1. septembrisse!
Millegipärast tunnen ma selle üle vaid rõõmu, sest ehi kui selline on äärmiselt teretulnud keskkond. Tudengielu, mis võtab õppeperioodil võimust isegi Tallinnas, on oma iselaadi värvinguga, linn, plaanid, sihtpunktid on teistsugused....

Tahan tutvuda ehi uute nägudega ning samal ajal mõtlen sellele, kuidas nädalalõpu poole Tartu põrutan ja sealsed "kolleegid", kaastudengid üle vaatan. Kui ma end Tartust juba reedel leian, võib juhtuda, et reedan hetkeks ehi-t ja liigun koos tartu rebasenädalaga kaasa, eks näib. Aga lähen külastama tuttavaid tartu ühikates ja ühtlasi läbi viima ka tervisekaitseinspektsiooni ülevaatust :) Siiski olen ma üsna kindel, et nende elamispinnad on pigem steriilsusest kisendavad kui midagi muud. Parim aga on see, et tänu sealsetele ühikarottidele on mul tartus soovi korral võimalik ilma komplikatsioonideta ööbida. See on enamgi kui hea, sest mäletan, et varemalt on mul tihtipeale jäänud tartusse sõit ära, kuna pole olnud pesitsemispaika.

Hetkel aga, kas teate, on mul viimane tööpäev Raamatukois, pärast tänast võtan oma kotid kokku, kõik riided, kassetid, mis siin juba nädalaid kopitanud ja sulgen prõmmides ukse. Uutele otsingutele, jah, ma olen alates septembrist uue töökoha otsija, sest oma raha on enamgi kui magus. Nii et, kui kellelgi tekib mõni välkidee, kuhu Eva tööle sokutada, karjatage!

Nii või teisiti, sügavamate mõtteavalduste otsijate ees siit blogist ma jällegi vabandan, sest miskipärast suudan sedalaadi mõtteid avaldada vaid elavas vestluses, teistsuguses olukorras. Viimane ja üsnagi rahuldav neist leidis aset Elega, veidi vähem kui nädal tagasi.

Aga üteldes midagi skisosiili rõõmustamiseks, Eval on taaskord tärganud Metallica periood, mil me ei tee seda koosseisu maha, vaid enamgi kui tugevalt austust jagame.