sügisest

Ma küll eile õhtul midagi genereerida ei suutnud, seda juba pühast vihast enda arvuti vastu kasvõi...
Aga vaadates üle pika aja lehekülge, it got me, varsti algab uus aasta, uued loengud, uus akadeemiline kalender, uued inimesed vanade seas eksinuna. Mõtelda kui mõnus on peda uksest sisse astudes olla teadja näoga, sihikindel, samal ajal kui mitmekümned teised noored oleks justkui siil udus end ära kaotanud. Jah, meie peame olema nende valgustajad (iroonia on lauses, mõistate ikka)

Ja siis...tekkis mul ühel päeval enda tuttavaga idee sügisest näiteringi minna, sest mul on viimasel ajal paanilisi vajadusi end väljendada, isegi esineda, proovida erinevaid rolle. Ise poleks ma sellele järeldusele jõudnudki kui seesama tuttav mulle seda vestluse käigus poleks teatanud. Seda siis küsimusega, "Kas sa pole kunagi mõelnud näitlemisele?". Üldiselt mulle näitlemine või teater tervikuna siiski ei meeldi, sest seal on liig palju võltslikkust, maske. Milleks kaotada iseend niivõrd paljudesse teistesse isiksustesse? Teater on teatud määral eheduse kadumine, naeruvääristamine, kuid väheses koguse oleksin ma valmis end läbi erinevate rollide nägema. Seda kõike siis enda lõbuks, milleks veel... Kindlasti on sedaviisi harrastus ka hea vahelduseks...kasvõi vaheldus pikkadest keerukatest mõttekäikudest kubisevatest loengutest.

Jah, võib öelda, et sügise saabumine ei vii mind sugugi kurbuseni, sest ma mäletan eelmist aastat, mil kogu see üliõpilaselu mind sugugi ei morjendanud. The EHI era will continue! earth, fire, water.... :P