Võiks kirjutada, peaks kirjutama, tahaks kirjutada
Ainuke närvesööv probleem, on millest?

Viimasel ajal leian ma, et olematud, üksikud nopped mu päevadest ei vääri üles märkimist, eriti veel teiste tähelepanu tarvis. Ma ei tea, kas tõesti on nii, et mu teod on nii üksluised? Jah, vahel küll, võin end vihata kuni minu seest tulevate sügavate karjeteni, "miks ometi ei toimi sa teisiti, mahavisatud aeg, kõrvu lukustav kohin...." Neil hetkil poleks siia kirjutada muud kui märksõna "vaikus" või nt. postitus oma kõleduses kiirgamas vastu, sisuks vaid ekraani poole saadetud siiras ohe. Valge ekraan, millesse on kunagi salvestatud vaid see üks emotsioon.

Kui aga enda aega mitte üksluiseks tituleerida, miks siis midagi kirjasõnas ei salvestu? Vat see on küsimus, millele isegi eksinuna vastust otsin. Suudan kajastada vaid toimunud sündmusi, kuid kellele on vaja kronoloogiat? Ehedamad tunded või mõttevälgatused avalduvad elavas olukorras, elavate inimestega või siis märksõnadena, mil olen kellelegi saatnud paari-lauselise maili või sõnumi. See on viimasel ajal ainsaks kirjalikuks salvestiks. Kas pole mitte masendav? Jah, ma tahaksin hetkel mõiste "masendav" all kirjutada midagi sügavamat või rikkamat, midagi, mis poleks nii üldkasutatav. Kuid masendav on kirjeldus minu suutmatusele kirjapulka kasutada või klõbistada. Õige pea hakkan ma end selle tõttu peksma, vähemalt vaimselt. Sest niivõrd palju jääb puudu, ka mul endal, kui midagi ei saa välja kirjutada. Kirjutamine toob selgust, eriti minu mitukümmend km/h põrutavatele mõtetele. Üritan hakata neid enam püüdma kui vahepeal



juba liblikavõrguga mööda avarust jooksmas